Jõuludega seotud priiskamisest, eputamisest ja eelarvest

Sponsoreeritud

Ilmselt on nii mõnigi läinud põlema postitusest, kus Mari-Leen kirjutas, milline on nende jõulude eelarve – tonn või isegi kaks! Ma lugesin ja ainus, mida ma suutsin mõelda, oli see, et vägev – kui raha on, miks mitte! Kes peab õigeks võimalikult säästlikult pühad veeta, kes tahab priisata – andke aga tuld!

Mind pole vist väga kunagi huvitanud, kes millele ja kui palju raha paneb. Minu rahakott ju selle all ei kannata, milleks siis teise valikuid kahtluse alla seada.

Üsna absurdne oli muidugi lugeda seda, et tegelikult võiks need priiskavad postitused endale hoida, mõeldes selle žestiga neile, kes võib-olla ei saa nii rikkalikult jõule tähistada, kingitusi teha, lähedastega olla.

Andestage mulle minu õelus, kuid sellisel juhul ärge postitage toidupilte sotsiaalmeediasse, sest meie ümber on niigi inimesi, kes ei saa endale head ja paremat lubada. Ärge pildistage ennast ilusates riietes ja jumala eest lisage neid kuhugi, sest on ka neid inimesi, kes ei saa endale selliseid riideid lubada. Seda nimekirja võiks lõputult jätkata erinevate näidete abil.

Meie ühiskonnas on kahjuks nõrgemaid ja väiksemaid, neid, kes vajavad tugevamate abi ning nende jaoks ongi erinevad heategevusprojektid (JCI Jõulupuu, Inglipuu, erinevad korjandused, saated) ja sotsiaalmeedias üleval üleval olevad andmed, mille kaudu saab ka rahaliselt aidata. Mina olen seda teinud ja usun, et paljud teised ka.

Kuid ma ei arva, et ühed peaksid oma elu kapis elama, sest meie ühiskonnas on inimesi, kes ennast puudutatuna võivad tunda. Eriti absurd oli muidugi see, millega arutelu lõppes – jõulude ajal on enesetappe kõige rohkem ning ei tasu ikka uhkeldada oma kõrgete eelarvetega.

Mulle meenub sellega kohe aeg, kus ma vaevlesin mustas augus ja tihti kirjutasin ka siin enda muredest ja kurbusest ning inimesed tõesõna kommenteerisid, miks ma hädaldan, mõelgu ma neile, kellel veel hullemad ja suuremad mured on. Mõelgu ma nendele ja mõistaksin, kui tähtsusetu on minu hala nende kõrval.

Ma olen alati sedameelt olnud, et kui ma mõtleks alatihti sellele, mis ümberringi maailmas veel rohkem nihu on, siis minu enda elu ei oma nagu üldse tähtsust. Alati on kuskil keegi, kes kannatab rohkem, kellel on halvem. See on maailm ning paratamatus, kuid usun, et iga inimese elu ja mured on tähtsad. Ükskõik kui suured või väikesed need on. Me peame ka iseendale mõtlema.

Meie peres on jõulud üsna rahulik aeg, mis puudutab šoppamist. Blogijate eelis on vist see, et jõulude ajal saadetakse seda nänni rohkem, mida saab kuuse alla poetada. Eelmisel aastal saadeti nt mu lastele mitmeid mänguasju, aga panin need hoopis kuuse alla ja nad olid nii rõõmsad.

Hendrik ja Raimond (ja loodetavasti ka Kristofer ning veel tundmatu beebi) on kasvanud nii, et asjad on pigem preemia elu juures ning nad tunnevad rohkem rõõmu teistsugustest “asjadest” “- näiteks sellest, kui lumi maha sajab, lumistest tegevustest, piparkookide valmistamisest, jõuluvanale kirja kirjutamisest, metsas kuuse otsimisest ja selle ehtimisest, heast toidust, mõni multikas võiks ka jõuluõhtul telerist tulla, oleks elu lill!

Otseselt õpetanud ei ole või rääkinud, aga kuidagi on nii kulgenud, et rõõmu tuntakse meie peres rohkem heast tervisest, sellest, kui beebi kasvab emme kõhus, kui emme-issiga saab koos midagi teha, kui vanavanematele saab külla minna. Asjad pole kunagi olnud nii tähtsad, et nende üle nuriseda või nutta, et miks üks sellise sai ja teine sellise?

Päkapikkude üle tunnevad nad ka rõõmu, aga on iga asjaga rahul, mis nad sussi seest leiavad ega hakka mõtisklema või pärima, miks üks sellise sai ja teine teistsuguse. Ma olen 100% kindel, et kui neil päkapikke ei käiks ja jõulukinke ei tuleks, oleks neil täiesti ükskõik ja pigem oleksid nad kurvad, kui ma teatan, et ei viitsi nendega õue lumememme tegema minna või nt piparkooke sellel aastal ei valmista.

Võib-olla on asi selles, et nad saavad aastaringselt päris palju mänguasju ja maiustusi, aga ma olen rahul, et olen suutnud neid sellises valguses kasvatada.

Meie pere pole jõulude eel mingit eelarvet paika pannud. Kulutame suht vähe, sest oleme oma perega kodused. Kõige rohkem lähebki vast laste kinkidele. Süüa teeme ka head ja paremat, aga jõulude ajal poes ka väga head soodukad, mu meelest.

Kuuse peale pole me veel mõelnud, kas soetada kunstkuusk või tuua metsast. Ehete peale peame sellel aastal natuke kulutama, just tulede, sest eelmise aasta omad ei pidanud kuu aegagi vastu. 😀

Olge sõbralikumad, nautige seda mõnusat jõulukuud, tehke palju head, nii endale kui ka teistele! ❤️

Foto: link!

Kommentaarid

  1. Tk says:

    Mina olen ka seda meelt, et igaüks teab ise oma võimalusi 🙂 Marimellid on suured asjade armastajad, las siis priiskavad ka kinkidega. Minu sõbrad õnneks teistsugused, teeme ühiseid ettevõtmisi, mitte ei tee kinke.
    Oma peres seekord tegime täiskasvanute osas loosipakid ja lastele tegemise jagasime ka ära,et igaüks ei ostaks igaühele.
    Panustame ka koos veedetud ajale ja mõnusale toidule.

    • Jane Almers says:

      See loosipaki idee on väga äge, oleks mul suuremat perekonda ja kingisõltlasi, siis kasutaks seda ideed ära. 🙂

      • Tk says:

        Me puhtalt seetõttu teeme, et lastel tekkib ju küsimusi muidu, miks ainult neile toodud. Õnneks täiskasvanute asjad marginaalsed, nt pakk kohvi, lemmikmaiustus, isetehtud piparkoogid/taigen, huvitavad hoidised .Eelkõige söödavad asjad.
        Oma lastele ka otsustatud, et saavad 1 asja soovide listist aga ka mõistlikuse piires, mitte kalleid asju vaid sellist, mis kestaks. Nt tütar tahab hunniku erinevaid moenukkusid muuhulgas jms aga valisin Laste Monopoly, sellega saab kaua mängida. Kõige asjalikum soov listist. Raamatud ja lauamängud minu silmis parim kink.

  2. A says:

    Meil on see aasta rohkem ja suuremad sissetulekuid kui kunagi varem, kuid sellegipoolest otsustasin endale vastu võtta nö väljakutse, et kõigile teen hea jõulukingituse 20-25€ eest. Ja ma ei tee kõigile keda tean ja tunnen kingitusi, vaid ainult neile, kellega laua taga jõulude ajal söön. Nendeks on mu abikaasa, laps, abikaasa ema, abikaasa vanaema, minu ema ja minu vend.
    Nüüdseks on kõik kingitused ära ostetud. Alustasin juba novembris. Kõik kingitused on minu arvates head. Sellised, mida ka endale sooviksin. Ja kõik jäid koos postikuluga alla 25 euro. Olen väga rahul 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kuidas järgmine lõpp jälle lähedal on

No tsauu! Mina pole jälle siia mõnda aega jõudnud ja kui ma nüüd sellele blogimisele [...]

3 kommentaari

Kuidas dinosaurused meile koju said

Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]

Kuidas lapsed omale sooja toa said

No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]

8 kommentaari

Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!

Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]

Lapsed ja verdtarretav püha

Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]

Mu per*e on kõnelenud…

Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]

9 kommentaari

Kuidas me lastega puhkamas käisime

Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari