kas ma nägin und või?

Teate, mul ausalt on selline tunne, et ma nägin neid kahte jubedat päeva unes. Seda, et Raimondiga õnnetus juhtus ja et me EMOs käisime ja et ma lahistasin siin nutta ja et me istusime terve öö üleval ja.. No seda kõike, mis oli seotud Raimondi väikese õnnetusega.

Miks?

Täna tõusime üles. Ilm oli ilus, tuju kõigil hea, olime välja puhanud. Härra pidi ka täna koju tulema. Nii me sõime kõhud täis, panime end riidesse ja läksime õue. Lapsed said lühikesed püksid jalga ja t-särgid selga. Üle pika aja selline mõnus suveilm. Võtsid teised oma taskuraha kaasa ja läksime poodi.

Poes võtsid nad omale mõlemad need pisikesed kärud. Ladusid sinna endale meelepärased asjad ja läksime kassasse. Esimesena maksis Hendrik. Kõik “tere-aitäh-head aega” sai öeldud ja tehtud. Oli Raimondi kord. Samuti.. kõik viisakused said teenindajaga vahetatud. Ma lihtsalt seisin seal suu ammuli ja vaatasin, et kelle lapsed need on. 😀 Nad on jah väga viisakad tavaliselt, aga vahel ikka pean neile meelde tuletama viisakusreegleid.

Maksime ära ja läksime välja. Lapsed sõid jäätised ära ja siis neil tekkis idee minna mänguväljakule. Mina esiti kahtlesin, kas läheks või ei, sest Raimondil ju käsi haige ja alles tunnike tagasi ei saanud ta oma sõrmigi liigutada. Olime mänguväljakul ja pöörasin korraks pilgu eemale. Seejärel näen, kuidas Raimond liumäele ronib. Tormasin tema juurde ja alguses kamandasin ta sealt kohe alla: “Raimond, mida sa teed? Kohe alla, endal käsi haige!”

Teate, mis ta mulle ütles ja näitas selle peale? Liigutas oma sõrmi, nagu poleks midagi juhtunudki. Kõik sõrmed liikusid ideaalselt ja tema sealjuures naeratas laialt! Kas ma nägin tõesti seda kõike unes vä?

Alguses arvasin, et ehk ta lihtsalt tahtis nii väga mänguväljakule minna, et varjas seda valu, aga kui me juba 3-4 tundi olime mänginud, siis hakkasin kahtlema.. Ei usu mina, et laps nii kaua suudab piinavat valu varjata. Või mis te arvate? Ikka tuli aegajalt minu juurde ja liigutas sõrmi ning ütles: “Näe, käsi on telve!” Mul oli selle üle ainult hea meel, aga siiski ma imestasin, et kuidas nüüd nii äkki see tohutu valu ära kadus.

Siis hakkasin aga mõtlema, et ehk ta lihtsalt kartis, et kui ma ta kätt puudun või liigutan, tunneb ta seda samat valu, mis esimesel päeval ja sellepärast ei lasknud mind üldse ligi? Ma ei tea.. Aga ma hoidsin tal kullipilku peal, sest ta on nagu see Padjaklubist Illimar, kellel on tavalisest suurem maa külgetõmbejõud.

Läks täitsa oma voodisse täna tuttu ja issi ees eputas ka, et tal on käsi täiesti terve. Täpselt nagu poleks midagi juhtunudki! Homme aga võtan ikkagi perearstiga ühendust. Nii igaksjuhuks.