Kas ma nüüd ei pea enam kunagi hambaarsti juurde minema?
okt.
Täna oli jälle see õnnis päev, mil ma Raimondi ja Hendrikuga hambaarsti juurde läksin. Lihtsalt niisama kontrolli. Üritame ikka iga poole aasta tagant käia.
Kuigi eelmisel korral pidin ma Hendrikut mitu tundi mööda haigla hoovi taga ajama, siis sellel korral oli mul temasse väheke rohkem usku. Alguses ütlesin Geidule, et mingu ta ise nendega ja ma saan Kristoferiga rahus kodus olla. Ega ta väga vaimustuses sellest ei olnud, sest viimane kord ta ei saanudki Hendrikuga arstile, sest tema jõud Hendriku omast “üle ei käinud” ja lõpuks andis Geit alla ning tuli koos lapsega tulema sealt.
Eks siis pidin mina minema ja asja “korda ajama”.
Sellel korral seletasin neile kohe, et lihtsalt läheme sinna, arst vaatab hambad üle ja tuleme koju tagasi. Kabineti ukse taga küsis hambaarst, kes esimesena tuleb ja Hendrik oli kohe valmis minema. “Oh jess, sellel korral läheb vist paremini!” jõudsin ma endamisi mõelda, kui Hendrik sinna tooli istus. Lasi teine oma kikud jumala normaalselt üle vaadata, ei mingit streiki, aga kui arst ühe augu leidis ja hakkas rääkima, et oi, see vajab parandamist, hakkas see jonn ja streik pihta.
Tegelikult see auk oli ka eelmisel korral, aga kuna arst tõmbas tal niigi kaks piimakat välja, ei tahtnud ta Hendrikut veel rohkem traumeerida. Niigi nägime kurja vaeva, et need hambad tal suust kätte saada. 😀
Hendrik hakkas seal rapsima, pead ühele ja teisele küljele keerama, järske liigutusi tegema, nutma, keeldus suud lahti tegemast… Kui lõpuks arst üsna kurjaks sai ning pani oma sõna maksma. Eks mul oli küll paha seda vaadata, aga mis sa teed, kui muudmoodi ei saa? Arst küsis küll, kas tahame ära minna ja jätame asja nii? Ma ütlesin, et kindlasti mitte.
Samal ajal, kui Hendrik seal toolis pisaraid valas, kommenteeris Raimond kõrval: “Emme, mina küll nutma ei hakka!”
Peale seda, kui arst väheke kurjustas oli kohe teine tera. Sai see auk parandatud, Hendrik sai kingituse valida ja arst siis ka lohutas teda, et ei tahtnud kuri olla, aga tegi seda tema heaolu nimel.
Ja oligi Raimondi kord.
Nad on selles osas nagu öö ja päev. Raimond nägi seda kõike küll pealt, uuris seal kõrval ja jälgis igat arsti liigutust, aga ometi hüppas ta sinna tooli nii krapsakalt, et justkui ootaks seda. 😀 Hoidis oma suud täiesti lahti, arst ei pidanud isegi ütlema, et ta seda teeks ja tema hambad said kõik üle vaadatud – terved, puhtad ja säravad. 😀
Et ma ei tea, miks Hendrikul selline kabuhirm arstide ees on. Üldse kõikide arstide, aga Raimond läheb ja käib ära, kui vaja on. Ei streigi. Ei jonni. Ei karda. Jalutab rõõmsalt kabinetti, teeb asja ära ja “head aega”.
Kui hambaarsti juurest ära tulime, küsis Hendrik: “Emme, kas ma ei pea enam kunagi hambaarsti juurde minema?”
Ma vastasin: “Ikka pead, poole aasta pärast tuleme tagasi!”
Ta oli nõus, peaasi, et HOMME tagasi ei lähe. 😀
Ja kunas sa ise viimati käisid?
Eelmise aasta lõpus ?
A milleks iga poole aasta pärast?
Kui kaebusi pole siis kord aastas käia on ju küll? Ma vähemalt ise jälgin seda tava.
Sul oma tava, meil enda oma
Piimakatega soovitatakse poole aasta tagant, need pidid jube kiiresti minema, kui väike augukegi on.
Meil arst ise kutsub lapsi iga poole aasta tagant. Kahjuks on iga kord mõni auk ka… 🙁