Kas mind ei saagi enam terveks teha?
juuli
Tegin eile instagramis küsimustevooru. Mulle meeldib, et ma saan alati nendest mingit ainet, millest siin pikemalt kirjutada, mille üle laiemalt mõtiskleda.
Sellel korral tekitas see küsimustevoor isegi sutsu masendust ja pani rohkem enda sisse vaatama.
Teemaks oligi enamasti minu depressioon ja antidepressandid, mida uuesti võtma hakkasin.
Käisin täna hommikul kõndimas. Ega tegelikult ise ka ei kujuta ette, kust ma selle energia võtsin ja nii vara kargu juba alla ajasin, aga nii juhtus. Tegin silmad lahti, panin trenniriided selga ja läksin õue.
Jalutustiirudel mulle alati meeldib mõelda iseendale. Sellele, miks ma olen selline nagu olen.
Olen viimasel ajal rohkem jälginud oma käitumist, oma valikuid ja tegemisi. Mu aju mängib ikka korraliku vingerpussi – kui ma nt päeva alguses mõtlen, et täna teen seda ja seda, siis läheb vastupidi. Kui ma aga mõtlen, et seda ja seda kindlasti ei tee, läheb jälle vastupidi. Ja nii ei ole ainult tegevustega. Ka sellega, mida süüa/juua, mida selga panna. Oleks see vaid nii, et ma meelega nüüd hakkan mõtlema, et ahhaa, täna ma ei lähe kõndima – selle loogika järgi siis peaksin toimima vastupidiselt, eks. Aga ei. Kui ma nii meelega hakkan mõtlema, siis ei juhtu midagi.
Eile sai depressiooni, ärevuse, ATH teemal nii mitme inimesega arutletud ja kuigi ma olen inimene, kes endale ise kellegi teise kogemuste/sümptomite/juttude põhjal diagnoose ei armasta panna, siis… ma hakkasin mõtlema, mis minul viga on?
Ma olen elanud 11 aastat ärevushäire, paanikahäire ja depressiooni diagnoosiga, aga kas mul üldse on need? Ehk on mul hoopis mingi muu häire? Või miks mul üldse peab mingi häire olema?
Jah, tihun siin ekraani taga seda kirjutades nutta, sest ma olen nii väsinud. Ma olen väsinud sellest pidevast ajutööst, mõtlemisest ja nuputamisest, kuidas tunda ennast paremini, kuidas olla sisemiselt rohkem rahul ja õnnelikum. Kuidas mitte pidevalt proovida välja uurida, mis mul viga on. Miks ei võiks ma lihtsalt olla ilma ühegi häireta normaalne täiskasvanu?
Vahel on tunne, et mind on iseendale liiga palju ja ma lihtsalt ei suuda iseendaga elada. Miks ma pean nii palju mõtlema? Miks peab olema kõigel põhjus? Miks peab kõik seal peas nii keeruline olema?
Ma olen sellest nii väsinud. Sellest, et ma iseendaga pahuksis olen. Sellest, et ma ei suuda iseendaga seda ühist keelt leida. Ma tahaks lihtsalt rahu ja mitte tunda ennast seesmiselt pidevalt ärevalt ja mitte karta, mida uus päev mu hingele toob.
Ma olen väsinud sellest, et ma ei suuda ühtegi asja oma elus lõpule viia. Ma olen väsinud, et annan kergelt alla. Ma olen väsinud, et… olen. Eksisteerimine on nii kurnav.
Ma tahan tunda ennast lihtsalt normaalsena, aga mulle hakkab tunduma, et ma ei saa iial enam normaalseks inimeseks… Vahel igatsen nii väga seda Jane, kes ma olin 11 aastat tagasi. Ilma ühegi sellise mõtteta, nagu mõtlen ma täna.
Ja siis ma mõtlen, et võibolla ongi aeg leppida…. Leppida sellega, et ma ei saagi kunagi enam endiseks. Et ma ei saagi kunagi enam terveks. Kes meist tahaks terve elu ajada taga vastuseid, mis tal viga on? Võibolla peakski lihtsalt leppima, et minu aju ongi selline ja mina olengi selline?
Viivitasin abi otsimisega omal ajal väga kaua, salgasin maha oma sisemisi probleeme ja täna vaevlen sellises tupikus. Väsinuna… väga väsinuna…
Ma ei ütle pahaga seda, aga… Praegusel ajal ei taheta olla tavalised, soovitakse igale käitumisele ja mõttele leida mingi põhjus. Me oleme inimesed, see ongi põhjus, miks me teeme ühte ja teist ja jätame kolmanda tegemata. Pole vaja igale trgi viisile ja tundele otsida diagnoosi, häiret või muud säärast. Mõtled tervelt, oled terve. Nii ongi. Ole hoitud ❤️
Su jutus on tõetera sees. 🙂
Ma olen sinuga täiega nõus. Paneb kahekäega peast kinni hoidma iga kord kui näen postitusi, kus laps käitub nagu laps ka kõik soovitavad muudkui psühholooge jms… nii kurb, kuhu me jõudnud oleme
Nii naljakas kuidas kõik tahavadki nagu endale diagnoosi saada (mul endal ka paanikahood jms)..
Üks terapeut ütles kunagi, et me kõik oleme sarnasemad kui me arvata oskame..
Põhiprobleem on kõigil pmst sama ja arvame, et meil on viga midagi.. ?
Ma tundsin täpselt sama asju, mõtlesin täpselt samu mõtteid ja ketrasin kõike oma peas, kui mul oli sünnitusjärgne depressioon. Meie peres oli lahendus see, et hakkasin endaga tegelema ja läksin tööle.
Olen terve elu väga sotsiaalne olnud ja nö seltskonnahing, aga raseduse 8 kuud+ 10 kuud lapsega kodus olemine mõjus mulle nii, et ärevushoog tekkis isegi siis kui vaid MÕTLESIN poeskäigu peale.
Hakkasin üksinda jalutamas käima, läbisin oma tööga seotud kahenädalase erialase kursuse, mil olin 2x 5 päeva kodust ära. Hakkasin lugema enesearenguteemalist kirjandust, kuulama podcaste, püstitama eesmärke oma eluks, vastutama ise oma emotsioonide eest, mitte ei süüdistanud teisi ja nii sai kõik minu jaoks klaarimaks. Nüüd käingi täistööajaga tööl ja ma väga armastan seda, sest ma usun, et igal emal on VAJA hetki, mil ta ei vastuta kellegi teise eest, vaid tegeleb ainult iseendaga, enda arengu, mõtetega ja saab suhelda inimestega muudel teemadel, kui lapsed.
Ehk siis pika jutu kokkuvõtteks nii palju, et äkki Sul oleks ka vaikselt aeg mitte-nii-prioritiseerida oma rolli emana ja leida muid tegevusi, hobisid, võimalusi oma ellu.. Ma tean, et Sa ütled, et turvavõrk on liiga olematu jne, aga nt pere24 lehelt leiab Paide/Türi piirkonnast lapsehoidjaid, kellega tutvust teha.. Äkki leiad võimaluse osaleda kuskil koolitusel või ägedal üritusel, mis pushiks Sind mugavustsoonist välja ja ma usun, et see väga aitaks ravida Su vaimu.
Ära pahaseks saa, kõike ikka ainult heaga?
Olen mõelnud isegi Sulle kirjutada, me elame perega Paides, aga kogun alles julgust?
Selline tunne, et oleksin ise selle postituse teinud ?
Ma pool elu vaevelnud depressiooniga.
Ka abi saanud aga hiljaaegu taipasin, et mul nagu polegi depressiooni. Või on aga see pole algpõhjus. Kahtlustan, et depressioon võib olla ATH pärast. Nüüd lähengi kolmapäeval ATH testi tegema.
Muidu olen suutnud maha rahuneda ja enam ei mõtle miks ma selline ja selline olen. Kergem on.
Kuid see, et ma ei suuda miskit lõpuni teha. Ma lükkan asju edasi. Ma lihtsalt ei suuda normaalselt toimida kuigi oma peas on plaanid suured – see on päris rõhuv.
Sa vist ATH testi pole teinud?
Võib-olla ongi põhjus muus ja kui ravida ainult depressiooni ei olegi tulemus piisav.
Tead, mina näiteks käin tervendaja juures. Mõni mõtleb kindlasti, et oh see on nõme ja ei aita jne. See pole pealtnäha see mis tegelikult on ja kuidas ta oma tööd teeb. Aga ta tõesti aitab meeletult palju. Teen ka koostööd ise psühholoogidega jne, sest minu vaimne tervis Aga see pole päris see..
Kui soovid siis võin sulle kontakti jagada. ??
Ma pole suurem asi blogide lugeja, aga millegipärast viskas universum mulle just selle postituse nina alla. Ma pole küll kunagi abi otsinud, sest mul on ju kõik korras. Või? See hommikune mõtete korrastamine kõnetas mind. Sama siin, ma ei saa enam kuidagi hommikuti ilma jalutuskäiguta hakkama, et pea korda saada. Ärgates on hetkega miljon mõtet peas, mida peaks ära tegema, ka kell 4 hommikul (loe: öösel). Ja enam uinuda ei saa. Kark alla, koer rihma otsa ja õue, vahet pole mis ilm on. 45 minutiga on päevaplaan paigas, tunni täpsusega. Kui saan õhtuks kõik tehtud, on hea tunne. Kui ei saa, tunnen end laisana ning hädavaresena. Abiks on ainult see, et planeerin omale nädalasse ühe täiesti lebopäeva, kuhu ei planeeri midagi (tohutu väljakutse onju?). Siis loen raamatuid, vaatan ühe (! ja ainult ühe, sest telekas teeb mind ärevaks) filmi, süüa ei viitsi ka teha, kõik vaatavad kodus ise, mis hamba alla saavad. Kuidagi tiksun ära nõnda. On see ok? Võibolla on, võibolla mitte. Seni, kuni keegi mulle ei ütle, et otsi abi, ilmselt arvan, et see ongi normaalsus…
Ma ise olen samasuguses seisus antud hetkel. algasid paanikahood ja ärevushäired peale lapse sündi 6 aastat tagasi.Alguses oli ka sünnitusjärgne depressioon aga sellest sain jagu antidepressante võttes, siis oli paar aastat vahet ja paanikahood koos ärevushäiretega tulid tagasi. võtsin jälle aasta aega antidepressante ja siis jätsin ära. praeguseks pole võtnud neid 2 aastat aga tegelikkuses tunnen, et oleks abi vaja aga väga raske on saada psühholoogi jutule, isegi tasulisi aegu pole eriti ja oleme ausad see on ikka kuradi kallis ka. Ma nii tunnen ennast ära kui ma loen sinu postitusi ning lihtsalt tuleb kurbus hinge kui palju inimesi tegelikult vaimsete hädadega võitleb. Ma ise proovin nüüd rohkem aega iseendale leida ja hoida oma mõtteid tegevuses, sest nagu mul on rahulikum periood siis tulevad need vaimsed hädad mind kummitama.
Kirjeldasid täpselt mind, mu mõtteid ja tundeid. Muud ei oska soovida kui- Ole tugev! ❤️
Aastaid tagasi leidsin end olukorrast, kus minu igapäevaseks kaaslaseks oli elurõõmu puudumine. Miski ei valmistanud rõõmu, nutt oli kerge tulema ja üldse oli kuidagi väga raske elada.
Õnneks keegi märkas, et ma ei ole omadega kõige paremas kohas. Olen oma sõbrannale selle eest väga tänulik, et ta soovitas mul abi otsida. Sain depresandid kohe peale, sest esimesel kohtumisel psühhiaatri juures lahistasin lihtsalt terve aja nutta. Diagnoos sügav depressioon.
Tablette krõbistades muutus elu taas ilusaks! Kuni mitmeid aastaid hiljem olin tagasi selles samas kohas. Seekord lootsin saada omal käel hakkama, et tulen sellest iseseisvalt välja. Paraku ei tulnud. Jällegi oli too sama sõbranna see, kes märkas.
Oma ootamisega olin taas jõudnud sügavasse depresiooni.
Jälle ravi peale! Tundsin end kui ebard, mõtlesin pidevalt et mis mul viga on, miks selline olen.
Viimasel korral arstiga arutades avaldasin oma suure hirmu, et äkki ma olengi selline inimene, kes terveks eluks peab tablette sööma jääma. Sest ma tõesti nii kohutavalt kartsin sinna auku taas kukkuda.
Ta nii ilusti vastas, et ju ma lihtsalt olen seda tüüpi inimene, kelle organism ise piisavalt dopamiini ei tooda ja vajadusel tablet päevas, et oma elukvaliteeti parandada, ei ole ju kontimurdev ülesanne.
Jah, ma tean, et paljud ei mõista ja vaatavad sellisel asjale viltu aga täna, 3 aastat hiljem võtan ma endiselt depressante. Selle vahega, et võtan tableti nii paari nädala tagant, et hoida oma dopamiini taset langemast depressiivsele tasemele. Vot nii suur on hirm taas sinna auku langeda.