Kas mu beebil on kraniosünostoos?

Mul on täna postkast umbes. Eile ju kirjutasin nii äreval teemal. Täitsa mõistan paljude uudishimu. Sorri, ma alles nüüd saan mahti kirjutada.

Ei saanud terve öö korralikult magada. Üle pika aja vähkresin ja vaatasin pidevalt Joosepit ja kella, et kas nüüd juba peab ärkama. Ühest küljest tahtsin, et peaks, teisest tahtsin veel magada, sest väsimus oli nii suur.

Pidime ekstra vara ärkama, sest Tallinna on pikk maa ja tegelikult oleks pidanud palju varem ärkama – maainimesena ei oska arvestada pealinna ummikutega. Õnneks jäime arsti juurde ainult mõned minutid hiljaks, aga see jooksmine autosse ja autost haiglasse… mnjah, mulle meeldib asju rahulikus tempos teha.

Nagu eile kirjutasin, oli Joosepil täna näo- ja lõualuukirurgi dr Zibo vastuvõtt – kraniosünostoosi kahtlusega. Miks seda kahtlustasime? Ma uuesti ümber kirjutama ei hakka, kes ei ole kursis, loe siit: https://janeblogi.ee/kuidas-ma-homse-parast-pablan/

Ma olin terve tee Tallinna väga ärevil – mingi aeg tegime Geiduga isegi vahetuse. Ta läks ise rooli.

Kabineti ukse taga olin samuti ärevil.

Ja üks hetk meid sinna sisse kutsuti, arst luges saatekirja uuesti üle, uuris, mida Joosep teha oskab, vaatas teda, ütles, et peakuju on tal täiesti normaalne, katsus ka ja ütles, et tema arvab, et kõik on hästi ja ei ole põhjust muretsemiseks.

Ütles, et võib meid kindluse mõttes röntgenisse saata, aga on ise kindel, et Joosepil ei ole seda diagnoosi. Lugesin selle arsti kohta palju – pidi olema tõesti väga hea arst, kes juba peale vaadates oskab selle haiguse diagnoosida. Oma südamerahuks aga röntgeni me siiski lasime Joosepile teha ja selle pildi pealt näitas dr Zibo samuti, et jah, lõge on tal kinni kasvanud, aga mitte luustunud ehk siis kolju on endiselt avatud, ka muudest õmbluskohtadest ning aju saab normaalselt kasvada ja areneda.

Me tulime sealt ära nii suure kergendustundega. Ma Geidule pidevalt autos ütlesin, et mul on nii kerge olla, täitsa lõpp. MUL ON NIIII KERGE OLLA!

See, et Joosep roomama pole hakanud ja ei käputa ka veel, oli ju osaliselt ka selle taga – selle haiguse üks sümptomeid on ju ka nn arengust maha jäämine, aga tundub, et Joosep naudib lihtsalt beebiks olemist ja tal pole kiiret kuskile.

Füsioteraapias käin temaga pea igapäevaselt ja seal öeldi, et ta juba nii vana (saab 11k, appi ta on järgmine kuu juba 1a?????), et ilmselt jääb roomamine üldse vahele ning seda pole pointi õpetada ka. Küll ta aga tõstab end toe najal juba põlvedele ja mul on tunne, et ta jätab selle käputamise ka vahele – kuigi füsioterapeut ütles, et seda ta siiski võiks tegema hakata, et vältida tulevikus seljaprobleeme, sest käputamine pidavat väga hea just seljalihastele olema.

Aga eks elame ja näeme. Üks murekoorem on mu õlgadel kohe vähem. Võtame nüüd järgmise ette… ?

Ja aitäh kõigile, kes häid soove saatsid ja niisama kirjutasid ja toeks olid. ?