Me juhtume laupäeviti just siis autoga kuhugi sõitma, kui raadiost tuleb Timmeri ja Puura saade “Suhtes”. Ma kuulan raadiot vähe ja pigem muusikaliste eesmärkidega, aga see saade on tõesti väga huvitav – kuuled ise huvitavaid lugusid erinevatel suheteteemadel, koged palju äratundmisrõõmu ja veits tunned ka, kuidas mingid haavad hinges endast märku annavad, saad südamest naerda ja mõelda, et sa ei olegi ainus ebanormaalne siin ilmapääl. ?
Eilses raadiosaates oli teemaks petmine. Ma olen petmisest tegelikult päris mitmel korral ka siin kirjutanud. Lausa kahel korral isegi – esialgu kirjutasin lihtsalt petmisest ja mõned aastad hiljem lisasin sinna oma arvamuse vabast suhtest.
Peab tõdema, et kuigi ma kunagi omasin kindlat arvamust petmise ja vaba suhte kohta ning arvasin, et see on kindel kui kalju ja kunagi ei muutu, siis tegelikult tänaseks on muutunud küll.
Ma olen olnud petja, ma olen olnud petetav ja ma olen olnud see, kellega petetakse – ehk olen olnud kõigis rollides.
Rahustuseks võin öelda, et nendest kõigist rollidest on möödas aastaid ja aastaid. Täna olen hulga täiskasvanulikum ja küpsem selle koha pealt.
Ma ei hakka detailselt laskuma sellesse, mis minu jaoks on petmine ja kus on piir – saate lugeda sellest üleval lingitud postitustest, aga mind jäi kummitama üks osa sellest raadiosaatest ning tahaksingi pikemalt hoopis sellel peatuda.
Kas petmine võib päästa suhte?
Enamus on ikka arvamusel, et vanat suppi üles ei soojenda ja kui inimesed on juba lahku läinud, siis pole mõtet enam kokku minna. Meie Geiduga aga petmise tõttu lahku pole läinud. Me oleme läinud lahku lihtsalt sellepärast, et mina seda tahtsin.
Täna me aga oleme koos. Vana supp on üles soojendatud ja tegelikult võib öelda, et sellest vanast supist on saanud hoopis nuudlid kanaga (minu lemmik!).
Küll aga on meie suhe muutunud tugevamaks peale petmist küll. Petmine on minu jaoks vähemalt miski, mille juured on peidus suhtes. Kui suhtes on midagi katki, siis see võibki juhtuda. Inimesed ei oska rääkida probleemidest, oma tunnetest, oma mõtetest. Nad hoiavad kõike endas ja lihtsalt kannatavad.
Rääkimine on kõige alus. See tundub nii väike asi ja kohati nii jabur asi, aga see on tervisliku suhte alus.
Kui vastata saates esitatud küsimusele, kas petmine võib suhet päästa, siis mina küll ütlen, et jah. Meie suhte see päästis. Me hakkasime tegelema probleemidega, mis meie suhtes olid, millest me pikalt vaikisime ja mis meid nii viimse piirini viis.
Ma ei taha öelda, et kõik teie, kes teil paarisuhtes midagi pahasti on, minge käige korra petmas ja siis on suhe nagu värskelt puhkenud lilleõis. Ei-ei. Kindlasti mitte.
Pigem tahan ma öelda, et kui sa praegu oled kellagagi suhtes, kuid paned salaja kõrvalt, siis mõtle, miks sa seda teed ja mine räägi oma elukaaslasele sellest. Mina arvan, et suhet on võimalik päästa ja parandada. Ei pea kohe lahku jooksma. Ja samas võibolla lahku minek ongi ainuvariant. See kõik selgub rääkides.
Me oleme Geiduga nüüd järgmine suvi 12 aastat koos olnud ja ainus, mida ma mõtlen tagasi vaadates, on see, et kuidas ma küll nii loll olla sain ja kui ma mõni õhtu vaatan magavat Geitu, siis mõtlen, et kuidas ma küll seda venda armastan. Ta on küll vahel nagu kõrbenud kapsatükk minu nuudlites, millest üleval pool rääkisin ja teine kord toores kanatükk selles samas roas, aga nagu ka need nuudlid kanaga, siis ta on mu lemmik!
Tema kallistused on kõige paremad. Tema suudlused on kõige paremad. Tema õlakõdi on kõige parem. Tema kaisus on kõige mugavam olla. Tema on kõige kõige.
Ja vahel kõige emmim ka. ?
Rääkige. Ausus võib haiget küll teha, aga pikas perspektiivis on see ainult hea asi. ?
Ma ei mõista petmist! See on nii hale et, kui suhtes probleemid joostakse teise kaissu. Minu meelest on meil suu peas ja seda ei tuleks kasutada vaid söömiseks ega emmi imemiseks! Rääkida tuleb partneriga, kui suhtes ebakõlad või romantika hääbunud. Austus peaks ikka olema partneri suhtes et mitte nii teha.
Petmist ei andestaks iial!
Minu arust on kurb, kui üks naine arvab, et suu on vaid söömiseks ja emmi imemiseks…
Teinekord ei olegi päris nii, et petma minnakse selle pärast, et rääkida ei osata, suudeta taheta või julgeta. Mina olen kogenud vastupidist – räägid räägid, aga rääkimisest pole kasu. Asjad muutuvad ainult viivuks, aga mitte päriselt. Ja siis lõpuks ei tahagi enam kannatada ja rääkimisel ka enam pointi pole, universum juhatab teise omasuguse su teele ja tulebki see petmine ära. Ilma igasuguste süütunneteta, sest probleemi on üritatud lahendada, aga kui see ei lahene, siis keegi kannatama ka ei pea. Elama peab ENDALE. Siinkohal tekib kindlasti küsimus, miks siis üldse lahku ei võiks minna. No vot ei või 🙂 ei taha. Mõningatel juhtudel ka ei saa, kõigil ei ole minna lihtsalt kuskile. Ja üldse on eda suhtes on muud asjad paremad kui kuskil mujal. Peale petmisi näed ära selle, et enda kaaslane lõppkokkuvõttes on ikkagi kõige normaalsem kõigist. Kui petnud poleks, oleks ilmselt oma fantaasiamaailmas elu lõpuni edasi elanud ja arvanud, et mujal on parem.
See on nii tore, et ütled, et oled kõigis rollides olnud!
Ma usun, et meie ümber on mitmeid nendes rollides (petja, petetav ja armuke) kuid ei julgeta sellest rääkida ega tunnistada.
Ma ei näe, et selles midagi hirmsat oleks, st eo peaks kartma 🙂