Äratasin koolilapsed üles. Palusin riide panna ja hambad pesta – ühe arust ei ole sellel tegevusel absoluutselt pointi ja teine teeb ilusti. Ma ei tea… iga hommik sõdi. Õhtuti peseb ilusti.
Aga, lapsed kooli saadetud. Krissu ärkas ka üles. Istume all diivanil. Üks hetk tunnen, et diivan tagumiku all liigutab. Okei, võibolla kujutasin ette. Võibolla ka mitte. Sätin end natuke ja istun edasi. Scrollin.
Üks hetk tunnen, et diivan tagumiku all tõmbub mügarikuks. Mida hekki. Tõusen püsti. Hoian hinge kinni ja vaatan diivani pealset, kas see liigub või ei.
Ei liigu.
No nii väsinud ju ma ka ei ole, et seda ette kujutasin?
No vist olen.
Istun diivanile, scrollin edasi. Kusjuures nii lamp tegevus, sest isegi sõrmed ei ole peenemaks muutunud. Rohkem kasutegureid ei suuda ma sellel tegevusel leida.
Scrollin ja scrollin, kui kuulen järsku oma tagumiku alt kedagi haledalt röökimas: mjäääu!
Viskusin elutuppa maha, et näha, kas mu diivani sees on tõepoolest kass ja kuidas ta sinna sai. Ma kahtlesin endiselt, sest varaminevikus on isegi mu vaikselt välja hiiliv peer kassisarnast häält teinud, seega…
Jep. Oli. Ja siis mulle meenus, et ta üks teine päev oli ka lambist diivani sisse jalutanud ja seal lihtsalt maganud.
Egas muidu vist midagi hullu ei olekski, sest mingeid erilisi asju diivani sees pole. Vaatasin, et diivan on meil seest suht tühi, mingi karkass ja pehmendus ümber. Enam ei teagi, kas julgen nii hoogsalt nende peale viskuda.
Ei tahaks ju kunagi kellelegi öelda, et ma istusin oma kassi elutuks.
Ei tea mis värk kassidel selle diivani sisse minekuga on. Meie oma ka avastas üsna ruttu,et külje peal on krõpsuga katte riie ja tema ilmselgelt mahub sealt sisse . Avastasin seda nii,et otsisin lolliks kus see kass kadunud on. Ahastuses olin juba kuniks tema külmkappi hääle peale tuli nagu õige mees sealt välja 🤦♀️Nii ,et kui meil külalised peaks ööseks jääma siis ärgu nad imestagu et tekk on üleni musti karvu täis 😀
Kui ma veel koolijüts olin, siis elas meil diivanis hoopis üks metsloom. Õhtuti nägin teda vahel teleka ees kahele käpale tõusmas ja filmi vaatamas. Suur nina ja vurrud liikumas. Keegi mind ei uskunud muidugi, sest teised pereliikmed ei näinud alguses teda. Lõpuks ta ilmus kõigi nähes välja ja ei tahtnud väga lahkuda enam. Oli nugis või tuhkur vms pikem metsavolask. Tal oli hea elu meie majas: päeval redutas diivani sees, öösel krõmpsutas koerakrõbinaid ja “vaatas” aeg-ajalt telekast multat. Suviti olid meil päeval uksed lahti, et kassid-koerad saaksid vabalt õue. Nii ta sisse sai. Igatahes selline lugu, ja ta jõlkus veel tükk aega ümber maja pärast, va puuküürnik. Nii et veendu pidevalt ja kontrolli üle, et sul seal diivanis ikka mõni koduloom on. 😀😂🙏