Tervet Eestit ilmselt raputas (või mis raputas… šokeeris…või midagi palju hullemat, sest, kuidas selline asi üldse võimalik on???) tänane uudisenupp, kus kirjutati sellest, et ülekäigurajal autolt hoobi saanud 8 kuune beebi ei elanud seda hoopi üle. Ma lihtsalt… see on lihtsalt nii südant lõhestav. Õõvastav. Nii ebaõiglane… Vaatan oma ka peagi 8 kuust beebit ja… ei ei ei. Miks? Nii valus on. Ma loodan, et ema seisund läheb paremaks ja ta tuleb sellest välja. Südamest loodan.
Alati, kui mõnda uudist loen/kuulen, kus on ka laps(ed) viga saanud, jääb nagu maailm mu ümber seisma… kuuled ainult oma südame tuksumist ja selline imelik õhetustunne on. Valus on. Midagi muud ümberringi ei kuule ega näe. Täiskasvanutest on muidugi ka kahju, aga, kui loos on ka laps(ed), siis lööb kuidagi eriti kõikuma…
Tahaks kohe ise palju palju kirjutada liiklusest üleüldiselt, sest osalen ise ka aktiivselt selles – nii autojuhina kui ka jalakäijana. Vahel harva jalgrattaga. Hingel on see teema ammu juba. Ja okei, võrreldes mõne teise riigiga, pole meil häda midagi, AGA, kui ei võrdle ja vaatame meie liiklust, siis tegelikult murekohti on küll.
Olen lugenud erinevaid artikleid Tartus juhtunust ja kommentaare nende all ja… keda me selles nüüd süüdistame? Ka minu silmis on loomulikult kindlasti süüdi autojuht, aga… ma tean, see on ebapopulaarne arvamus, aga, vaadates seda videot, siis jalakäija oleks saanud sutsu rohkem ära teha, veendumaks, et tee ületamine on päriselt ohutu. Ohvrit süüdistada ei taha, ausalt. Video polnud ka kõige parema kvaliteediga, tuleb tõdeda.
Mina jalakäijana ise ei astu enne sõiduteele, kui näen, et auto on peatunud. Ma tean, et see ajab paljusid autojuhte rämedalt närvi, sest nad ei taha väga seisma jääda, võtavad hoo maha, mõtlevad, et krt, mine nüüd üle, mis passid, aga ei. See ei peaks nii olema.
Tähelepanelikkus on kõigi liiklejate kohustus, aga autojuht peab olema ikka eriti tähelepanelik, sest tema võib liikluses olulisemalt suuremat kahju tekitada ja paratamatult on jalakäija/rattur nõrgem osapool. Palju nõrgem.
Minu lapsed käivad kaugel koolis – on palju tee ületamist. Ja on ka õpetatud nii, et enne ei astu teele, kui oled 100% kindel, et auto on seisma jäänud. Nad on mulle rääkinud, et on ka kohanud kärsituid autojuhte – võtavad hoo maha, aga seisma ei jää ja kui autojuht näeb, et nad ikka ootavad ja teed ei ületa, siis on gaasipedaali alla surunud ja edasi sõitnud. Jube.
Olles ise autojuht, tunnistan, minu suurim hirm liikluses on jalakäijad. Ma annan alati endast 100%, et neid märgata. Te ei kujuta ette ka, kui suvalt inimesed teele astuvad, veendumata, et mina päriselt ka seisma jään. Paljud ei vaatagi. Lihtsalt astuvad teele. Ja siin kohal ei räägi ma enam Tartus juhtunust.
Ilmselt eeldavad paljud jalakäijad, et kuna neil on eesõigus, siis autojuht märkab ja jääb seisma. Enamasti märkavadki ja jäävadki, aga on ka neid, kes ei märka ja kes ei jää… Nagu nüüd juhtus.
Tunnen linnas sõites tihti, et pinge on peal. Sebrale lähenedes aeglustan kiirust oluliselt ja võin 50 alas lausa 30ga tiksuda, sest noh.. ma võin ju olla tähelepanelik, aga iial ei tea. Ma vist jälgin jalakäijaid isegi rohkem kui teisi autosid.
Elektritõuksidega sõitjatest ma ei hakka siin üldse midagi rääkima…vist. Sain juba autokoolis sõidutunde tehes korraliku šokiteraapia neilt. Kui autokool läbitud sai, olin uhke, et ühtegi alla ei ajanud. Asi, mille üle uhkust tunda, eksole… aga tänapäeva maailm on selline.
Mis puudutab vanureid autojuhte, siis… ma olen küll natuke seda meelt, et võiks midagi selles osas ette võtta. Siin meie kodu lähedal juhtusime mööduma avariist, mille põhjustas 61 või 67 aastane mees (ei mäleta, kumb vanus oli), kes tahtis ristmikul vasakpööret teha ega näinud autot, mis eest vastu talle sõitis. Põrkasid nii julmalt kokku, et ühel autol lendas terve mootor maanteele. Teises autos oli noor laps ja väike beebi. Viimane nuttis nii hullusti seal avariipaigas ja see noor neiu, kes šokis lõdises ja nuttis.. väga kurb oli seda vaadata. Loodan, et nendega läks kõik hästi!
Ja siin üks päev lugesin, et 91 aastane juht põhjustas avarii… Geit kohe selle uudise peale küsis, et kas nii vanad üldse tohivad autoroolis olla. Ei tea… vist ikka tohivad jah, aga ehk peaks nii vanade autojuhtidega rohkem teste/kontrolle läbi viima? Ega ma pead ei anna, et vanuritest autojuhtide tervisekontrollid juba ei ole teistmoodi. Info selle kohta puudub mul.
Kõike ka jalakäijate kapsaaeda visata ei saa, absoluutselt. Autojuhte on ka igasuguseid (hull)julgeid ja oi, kui ebameeldivaid ja hirmutavaid kogemusi mul on olnud nendega.
Kui autokoolis veel käisin ja õppesõidumärgiga ringi sõitsin, sõitsin peateel, 90ga. Kaugelt nägin, et peateele läheneb kõrvalteelt rekka. Võtsin tsipa hoogu maha, veendumaks, et see rekka ikka jääb seisma ja annab mulle teed, nagu ta seda tegema peaks. Rekka jäi seisma. Lisasin suts gaasi. Ja… kui ma sellele rekkale üsna lähedale jõudsin, andis tema gaasi ja keeras mulle ette. Mina vajutasin piduri põhja. Ta ilmselt ei märganud mind, sa mõtled, eks? Märkas. Ikka märkas. Vaatas mulle otsa ja irvitas. Mina olin šokis. Olin rase. Värisesin seal autoroolis. Ja sõitsin edasi. Õnneks tervis ja beebi kahjustada ei saanud.
Alles hiljuti toppas mul üks auto ees, mõtlesin, et sõidan siis mööda. Veendusin, et eest autot ei tule ja tagant ka keegi mööduma ei hakka, suund sisse, hakkan möödasõitu sooritama ja mis see autojuht tegi? Pani gaasi põhja ja ei lasknud mind mööda.
See võistlushimu, mis autojuhtide hulgas on… ja veel sellises kohas nagu liiklus. See on viimane koht, kus näidata, et oled kõvem vend (või õde).
Kunagi, kui ma Tallinnas elasin, süttis jalakäijatel fooris roheline tuli. Sellest hoolimata otsustas üks autojuht, et pole vaja jalakäijatele teed anda. Õnneks keegi viga ei saanud. Inimesed said õnneks aru, et see lähenev auto ei kavatsegi pidama jääda.
Linnas tehakse tihti möödasõite ja sõidetakse väga kiiresti eest minema kuigi ma sõidan suurima lubatud kiirusega. A neil on jõle kiire. Sõidetakse rämedalt per*es, sest et… ma isegi ei saa aru, mis selle point on.
Meie ise saame teha kõik, et jõuaksime ohutult sihtkohta. Me ei saa loota sellele, et teine liikleja tagab meie turvalisuse ja meiega arvestab. Ma tean, kõlab karmilt. Mina ei usalda enda ohutust iialgi kellegi teise kätte. Jalakäijana ei saa ma olla kindel, et autojuht mind märkab ja autojuhina ei saa ma olla kindel, et jalakäija mind näeb ning teele kindlasti ei astu. See tähelepanelikkus käib vastastikku. Ainult nii jõuame me kõik ohutult ja puhta südametunnistusega sihtpunkti.
Mina aga tõsimeeli kardan liikluses autojuhina jalakäijat rohkem kui jalakäijana autojuhti. Või autojuhina teist autojuhti.
Mul on nii kahju sellest emast. Mul on nii kahju tema beebist. Südamest loodan, et see noor naine paraneb ja tuleb sellest välja.
See kõik on nii nii kurb ja paneb väga sügavalt mõtlema iseenda ja laste peale. Kuidas elada ja toimida nii, et ei juhtuks nii kohutavaid asju.
Mis kõik oleks ja mis poleks… tagantjärgi targad oleme me kõik. Mis oli, oli. Ma väga loodan, et kõik inimesed on liikluses veelgi tähelepanelikumad – vahet ei ole, kuidas ja millega sa liikled. Palun ärme saa õppetunde nii õnnetutel ja kurbadel viisidel. ?
Täiesti nõus. Alates 65-ndast eluaastast võiks tervisekontroll olla tõhusam. Peaks kontrollima ka reaktsioonikiirust ja käima üldises tervisekontrollis.
Lugesin -nõustun-on troppe kes lisavad kiirust kui soov mööduda või reastuda-Täna kohtasin sellest.
Mina eile nutsin, kui seda uudist lugesin. Nii kahju, nii ebaõiglane. Liigun ise igapäevaselt lapsevankriga, olen äärmiselt ettevaatlik, ei kasuta telefoni sel ajal, ei kuula muusikat. Sest ma kardan. Kuidas see ema peaks ilma oma beebita nüüd edasi elama? Isegi autojuhist on kahju, tema peab ka selle kohutava teadmisega elama, ükskõik, kes süüdi on. Olen nõus, et mingist vanusest alates ei tohiks inimesed enam rooli istuda.
Ma olen seda sama mõelnud. Seal on sirge lõik, juhi kiirus on finseeritud (ta ei ületanud kiirust), juht oli vana ja ei näinud, agaaaaa sellest on ju aru saada, et auto ei aeglusta. Miks ei ole jalakäijad tähelepanelikumad küll 🙁 sebra ei tee neid surematuks kahjuks. Kurb, nii kurb 🙁
Tegelikult ei ole teelõik sirge. Sõidutee teeb väikese käänu ja selle järel on ülekäigurada. Kui autojuht sõidab maksimaalselt linnas kehtiva piirkiirusega ning jälgib liiklust, siis ei ole see käänakujärgne ülekäigurada ohtlik. Kui aga autojuht ületab kiirust ning liiklust ei jälgi, siis võib antud kurv osutuda just selliseks üksikliikmeks, mis annab (rõhutan – autojuhi poolt Liiklusseaduse rikkumise tõttu) summana kokku traagilised tagajärjed. Muideks, kuna ma seda sõna sõnastikust ei leidnud, siis mida tähendab “finseerima”?
Küsiks ka seda, et kust allikast pärineb see tõik juhi kohta, et “ta ei ületanud kiirust”? Mina olen siiani lugenud vaid, et auto roolis olnud mees oli kaine, 83aastane ja omas juhtimisõigust. Mitte midagi kiiruse kohta. Kust aga sina tead, et autojuht ei ületanud kiirust?
Hei! Mina arst, olen töötanud ka esmatasandil ehk andnud välja tervisetõendeid autojuhtidele. Alates mingist elueast (oli see ehk 70? 75? võin eksida, pole ammu olnud enam esmatasandil) peab autojuhilubade tervisetõendi saamiseks käima kontrollis iga aasta. Ning tegelt on arstil võimalus ka nendel, kellel on see vajalik üle iga 5a käia, muuta seda nii et nad peaksid tagasi tulema 2..3a pärast.
Igatahes, ma alati olin nende vanainimestega äärmiselt ettevaatlik. Tegin testid alati põhjalikult ja tegin pigem rohkem kui vähem, et veenduda selles, et nad oleksid võimelised rooli istuma. Eks ta ole paratamatult üpriski subjektiivne tegevus ka, sest mingit refleksitesti kui sellist ei ole neile ette nähtud – see võiks mu meelest küll kohustuslik olla, sest mulle tundub et enamus vanainiemestel ongi probleem selle reaktsiooniajaga.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et neid vanainimesi tuleks natuke rohkem testida esmatasandil, aga samas on ka nooremad inimesed sellised, kes võivad selliseid õnnetusi põhjustada, et ei saa kindlasti ainult mõelda, et alates x vanusest load àra võtta. Sest ausalt, osad 85-aastased on igatepidi kobedamad kui 55-aastased.
Kui praegu telefoni avasin ja lugesin ,et see beebike suri siis tuli ka kohe tahtmine minna oma magavat pisi piigat kallistada. See on kohutav valu kui kaotad lapse ,kelle elu jäi elamata . Ja veel kohutavam oli lugeda neid kommentaare sest kui oled kaotand lähedase siis ei soovi küll selliseid asju lugeda/näha . Elame samuti küllaltki maante äärses kohas ja pidevalt seisame ka silmitsi kihutavate autodega . Vahest selline tunne ,et hüpa koos vankriga kraavi sest mõni on loll või pime ja ei näe et ma kõnnin tee ääres. Ja tihti on vanemad inimesed sõitmas nii teeääres ,et tekib sama küsimus ,,Kas nii vanad enam peaks autorooli istuma kui nad ei saa enam aru kus nad sõidavad , ,? . Oleme ka teiste emmedega korduvalt pöördunud valda ja maante ametisse ,et palun võtke midagi ette aga paraku kui pole enda mure siis nagu ei kotti kedagi suhtumine on seal. Kurb . Et peab ,,kraavis,, käima kui tahad jalutada.
Minu vanaisa, kes sellel aastal suri, oli 84aastane kui eelmine aasta pikendati tema juhiluba 5eks aastaks. Kas see on ebaseaduslik? Ise olin seda kuuldes pettunud…vanaisa oli küll adekvaatne aga 84 !! Ja oma olemuselt rallisõitja. Ise ma mitte kunagi ei rasedana ega oma lapsega polnud nõus tema autosse istuma. Kui püüdsin juttu teha et kas ta ikka peab sõitma sain sõimu osaliseks ja midagi teha ei saanud kui arst talle 5eks aastaks load pikendas. Mida kuradit!
Samastun täielikult sinu mõtetega.
Olen liikluses pigem pelgur, kardan palju asju ja olen ettevaatlik. Mees kogu aeg seletab, et liikluses juhtuvad hirmsad asjad enamasti ikka siis, kui mõlemad osapooled eksivad. Kui eksib üks, siis on juba tunduvalt suurem tõenäosus, et saab õnnetust ära hoida või kui ei saagi, siis vähemalt ei pruugi lõppeda nii hullusti. Antud juhtumi puhul eksisid nii juht kui jalakäija mõlemad. Laps ainsana ei eksinud mitte millegi vastu, kuid sai kõige rängemini viga ja teda enam pole :'( Ma ei suuda uskuda, kuidas otsustas see naine teele astuda veendumata, et auto üldse aelgustada või peatuda plaanib. Laps on esimene, kelle ta sinna teele lükkab………….. Ja kuidas juht ei näinud, et seal ülekäigurada on? Esimest korda sõitis seda teed v? Kes pidevalt sõidavad, need juba ikka peaks teadma, kus mis on. Ma mõtlen, et isegi kui seal oleks fooriga ülekäigurada olnud, kas ta foori siis ka poleks märganud või… Nii palju küsimusi.
Ei taha ka muidugi ohvrit milleski süüdistada. Raskema vea tegi siiski juht, kes misiganes põhjustel siis ei liigelnud piisavalt tähelepanelikult ja põhjustas nõrgima liikluses osaleja surma. Kohutav. Suur lein on hinges. Ei kujuta ette, mida lähedased veel tundma peavad. Või see ema, kes võib-olla õnnetusest veel välja tuleb. Samas… Kui ma ise oleks see ema, siis ma vist eeistaks pigem surra, kui sellest välja tulla ja teada saada, et last enam pole. Täiesti jube, kuidas nutt tuleb kogu aeg peale ainuüksi selle ette kujutamisest. Loodan, et nii juhid, ratturid kui jalakäijad vähemalt õpivad maksimaalselt sellistest lugudest.
Elan ise tartus ja mees tol õhtul kodus ütles, et uudist avades pidi südari saama, sest kasutame sama lapsekäru. Aga kuna ma talle koheselt vastasin rahunes maha.
Ise olen samasugune, et enne teele ei astu kui veendun et mind on märgatud. Veel enam lapsevankriga. Ja seisangi seni, kuni ka teises reas autojuht ming märkab.. samuti vahin ka üle tee kõndides autode poole, et teada jooksma hakata, kui tagant poolt mõni loll seisvaid autosid tähele ei pane.
Igatahes oli see kohutav õnnetus ja minu süda valutas kõvasti, kui tuli uudis et beebi ei elanud üle. Ema kohta pole ju muud öeldud, kui et raskes seisus.. kas ta üldse teab? Loodan, et emaga saab kõik korda..
Mina jällegi olen õpetanud lapsed niimoodi käituma, et autojuht aru saab, et nad astuvad kohe teele ja ei tšilli niisama. Ole alati valmis tagasi hüppama ja jälgi ka järgmist autot, sest kui see ei pidurda, lendab seisev auto ülekäigurajale.
Üldjuhul vajab avarii kahte tähelepanematut ja selliseid olukordi ei tohiks juhtuda, kõik lastega juhtunud õnnetused on megakurvad ja miski ei õigusta selle pisikese elu lõppu 🙁
Samas autojuht õpib teatava nahhaalsuse peale, pärast šokiteraapiat ülekäiguradadel loodan, et nii mõnigi on edaspidi ettevaatlikum ja hoiab mõne analoogse õnnetuse ära, mul nimelt ülekäigurada ja bussipeatus kõrvuti ning idioodid teevad möödasõitu ja kiirendavad, päris mitmed on seepeale pidurid blokki löönud.