Keha, kaal ja enesearmastus on minu elus olnud alati tundlik teema. Kui mul on üks nupp, millele vajutades saaks silma tõmblema ja käe värisema, siis just taoline nupp see ongi.
Üldpildis võib ju öelda, et psäh, pole sellel kehal midagi viga, käib kah, silmad peast välja ei kuku minu poole vaadates, aga ma ei tunne end hästi endas. Enda nahas. Enda kehas.
Detsembri keskpaigast kuni jaanuari lõpuni olin motivatsioonist nii pungil, et ise ka imestasin. Kõndisin selles ajavahemikus pea 300km maha, kaotasin kõhult 10cm ning kehalt 8kg. Kas pole mitte imeline tulemus ligi kolme nädalaga?
Sellele tulemusele aitasid kaasa ka Marek Kalmuse kavad. Üsna pea sain aru, et ma ei suuda end kavadesse suruda. Ma tahan liiluda vabatahtlikult, siis, kui ise seda soovin ja vajalikuks pean. Ma ei taha endale kohustuse graafikut. Ma taipasin, et kavade jälgimine sai minu jaoks tüütuks kohustuseks, mida lõpuks ma üldse ei oodanud. Teisipäev ja neljapäev. Kavapäevad.
Jätsin kavad oma elust välja ning tundsin vähem stressi. Kaal seisab, õnneks. Vaim ütleb: “Jane, aja oma pee siit diivanilt püsti ja mine õue kõndima.” Keha vastab: “Ole vait, sina ei pea midagi tegema, ma pean end liigutama.” Umbes selline sisemine võitlus käib alatihti…
Ma tean, et mu keha vajaks hetkel ühte perioodi, mil teeks hästi intensiivset trenni. Eesmärgiga trenn mulle sisse põletada. Harjumuseks muuta. Ma tahaks jõusaali minna. Aga mida seal peale hakata, kui oled elus ühe korra seal käinud ja siis olin ka pigem masinakaunistus? Ma ei oska jõukas midagi peale hakata, ma ei oska süüa, ma olen nii saamatu.
Ma ei suuda leida endale motivaatorit. Vaatan netis neid skinny modelle, kellele iga riidehilp selga valatult istub, piha on piitspeenike, äss on taga nagu kuumaõhupall. Tahaks ju ka!
Aga võib-olla selles see ühiskonnaprobleem seisnebki – igaltpoolt vahib selline tüüpnäide vastu ning ühiskonna jaoks aktsepteeritav ongi ainult sellise kehatüübiga naised. Mõelge, kui kohtaksite mõnes spordiriiete reklaamis mõnda meiesugust, ümaramat naist? Oleks see ok? Muidugi mitte. Te mõtleks, et what, ümar naine ja spordiriided? Ei sobi! Paks ja sport ei sobi kokku. Aga minu meelest just sobivad.
Miks mind kunagi ühelegi spordiüritusele ei kutsuta? Miks mind keegi uues naik spordirinnakas pildistada ei taha? Sest ma olen paks, i got it! Et kuhugi jõuda ja kellegi tähelepanu pälvida, pead sa olema peenem. Täpselt nii peenike, kui ühiskonnanormid ette näevad.
Aga kaalulangetusteekond ongi nagu Ameerika mäed – üks hetk sõidad täiel kiirusel üles, motivatsioonist täis laetud, oodates põnevusega, mida seal tipus näed ning teisel hetkel sõidad sama kiirelt alla tagasi. See on raske. Väga raske.
Mul on neetult nõme komme lasta ennast lõdvaks, kui esimesi tulemusi on märgata. Oi kui nõme komme. Ja mida vabamaks ma end lasen, seda vähem pingutan. But i can do it! Hetkel kiitlengi oma eneseusuga, sest kehast, kaalust ja enesearmastusest pole ma tegelikult üldse õige inimene rääkima, aga usku endasse mul on. Alati on olnud. Usk on üks minu tugevamaid külgi. Uskuda saab ka kodus diivanil, ennast liigutamata, ilmselt sellepärast ma seda oma tugevuseks peangi. 😀
Ühiskonna poolt aktsepteeritav peaks Su mõeldud sõna olema. Taunitav tähendab hukkamõistu pälvivat.
Jaa, aitäh
Mõistus rasvub, mis teha 😀
Ma olen täpselt samas kohas kus sina. Kaal seisab, peegelpilt ei meeldi aga midagi teha ka ei suuda.
Mis puutub su piltidesse, siis sa jaa poseerid hästi ebaloomulikult ning igakord on vähemalt jalad samas asendis. Ühtegi sellist juhuslikku pilti ei ole, mida võiks olla.