Ma mõtlesin pikalt, kas ma kirjutan seda postitust. Ühest küljest võin näida väga isekana, teisest… arg. Arvestades seda, et mul on ees kolmas sünnitus.
Ilmselt paljud naised tunnevad mingit hirmu sünnitamise ees. Kes rohkem, kes vähem. Enne tänast ämmaemanda visiiti olen korduvalt mõelnud, et tahaksin keisrit. Miks? Kuna ma sellest taastumisperioodist midagi ei tea, siis minu jaoks tundub see kõige valutum viis sünnitamiseks (khm, lapse ilmale aitamiseks). Ilmselt vangutavad need naised nüüd pead, kes on keisri läbi teinud ja mõtlevad, et ma olen peast totakas. 😀 Võib-olla olen ma sedasi mõelnud kuna pole ise seda läbi teinud ning tavasünnitus tundub minu jaoks kõige hirmsam. Kuigi kogemus sellest ise nii jube ei olnudki. Tegin seda ju epiduraali abil ning valud polnudki kes teab kui piinarikkad.
Kõige rohkem kardan ma esilekutsumist. Oh ei, mitte valusid või sünnitamist ennast vaid seda, et ma tean, millal ma lähen seda kõike läbi tegema. Ma võrdleks seda olukorraga, kus sa tead ajaliselt, et pead mingi hetk oma mugavustsoonist välja astuma. Eriti raske on see nende inimeste puhul, kellel on ärevus- või paanikahäired. Nagu mul need olid, aastaid tagasi.
Valudest pääsu ei ole, vali milline variant tahes. Esilekutsumisega sünnitamine oli minu jaoks näiteks kordades hullem kui esimene tavasünnitus. Veel enam, et kui soovisin epiduraali, vastati, et selle jaoks on juba liiga hilja. Ma polegi aru saanud, millal on epiduraali jaoks õige aeg. Esimese lapsega mulle seda tehti ja sünnitamisest jäi mulle enam vähem hea kogemus.
Huhh, andestage mulle see tohutu pablamine. Arstide ennustus, et varsti läheb sünnitamiseks, tõid mulle paanikamõtted!
Kui teil oleks valida, siis kuidas tahaksite teie sünnitada – kas esilekutsumisega, keisriga või tavasünnitusega?
Mul poja aasta ja 3 nädalane. Mul oli plaaniline keiser, kuna laps oli risti. Esimene laps. Siis ei tea mis on tavasünnituse valu. Aga keisrist taastumine oli minu jaoks küll veidi valulik. Eriti koos titaga viiendale ja alla tulek. Aga keisriga on see. Et mida kiiremini ise sunnid end liikuma. Seda paremaks läheb. 1.5 nädalat pärast keisrit sain juba ise pisiga üksi jalutada
Minul oli esilekutsumine mis lõppes erakorralise keisriga.
Tavasünnitus on kindlasti parem variant kui keiser.
Keisriga suurem tõenäosus sünnitusjärgsele deprekale. Samuti ei saanud last kohe rinnale ja ei tekkinud lapsega side alguses.
Vaimselt on keiser väga kurnav ja raske. Taastumine võtab ka kauem aega.
Ma olen tihti mõelnud, et keisriga võib tekkida olukord, kus ehk kohe ei saa last rinnale või miskit ja ei teki alguses lapsega seda erilist kontakti, mis hiljem võib sünnitusjärgset deprekat soodustada.
Samas ma olen ikka kuulnud, et enamus emad saavad lapse(d) rinnale kohe peale keisrit. Mõnel juhul on ema ju operatsiooni ajal ärkvel. 🙂
Mina arvan, et kõik on iseenda peas kinni ja ei ole vaja üle mõelda. Kõik läheb nii nagu peab! Usalda iseennast ja enda sisetunnet! ? Mul oli Esimene keiser erakorraline ja teine plaaniline, kuid preili tahtis ise sündima hakata ja muutus erakorraliseks.
Ma olin ka ärkvel aga laps viidi isale rinnale.
Mul ei olnud alguses mingit sidet lapsega. Ja samuti oli deprekas peale keisrit.
Tundsin kuidas olin emana läbi põrunud et ei suutnud last siia ilma ise tuua.
Kõik see stress soodustas ka seda, et laps ei saanud rinnapiima.
Mees tegeles lapsega alguses ja ma vaatasin lihtsalt kõrvalt.
Väga kohutav oli. Muidugi ei pruugi kõigil nii minna. 🙂
Tegelt esilekutsumisega pole ka päris nii, et tead nüüd. Mul näiteks läks KOLM!! päeva ennne, kui esilekutsumise tablett mõjuma hakkas. Mõtlesin ka, et ok lähen haigla ja nüüd saan beebi kätte. Muffigi, lõpuks kolmandal päeval tahtsin juba nutta, kopp oli eees haiglas passimisest, midagi ei toimunud. Ja lõpuks siis ikka hakkas asi pihta. Õnneks siis läks kõik megaa kiirelt ja suht “valutult”. Ma vähemalt nii, esmasünnitajana. Valus oli muidugi, aga mitte tappev. ☺
Kui saaks valida, siis järgmise sünnituse võtaks küll tavasünnitus ja loomulikul teel, ilma esilekutsumiseta.
Esilekutsumine. Ilmselt siis läheb kõik palju kiiremini ja kui epituraal ka ss on elu nagu lill
Läksin reedel haiglasse ja sain pulbrit. Ei mingit sûnnitegevust.
Laupäeval avati veed kell 12:00.
Kell 15:00 anti tilka kuna sünnitegevust ei olnud
Kell 16:00 pandi tilka juurde kuna siiani eii midagi
Siis hakkasid valud peale.
Lapse sain siiski alles pühapäeva hommikul 7. Ja seda ka vaid tänu erakorralisele keisrile.
Ei ütleks et läheb kiirelt
Kui ma läheks sünnitama oma teist last, siis igaljuhul tavasünnitus ilma valuvaigistite jms. Ilmselt nii kergelt see ei mööduks kui Raimondi sünnitamine, kes sündis 3h21minutiga, või siis saaks nii ruttu tehtud, et ei paneks tähelegi sünnitust? Kes teab, aga igal juhul tavasünnitus! 😉
Minul oli plaaniline keiser 39+5 rasedusnädalal, kuna hultraheli järgi tehti kindlaks et suur laps, siis pandi aeg paika, kuna ma ise nii väikest kasvu ja kleenuke. Laps sündis 4510kg ja pikk 53cm.
Peale keisrit tõusin esimest korda püsti alles õhtu 7aeg, väga valus oli algul, aga beebi pärast pidi pingutama ja järgmine päev oli juba parem. Nii et kui saaksin uue beebi ja saaksin valima valiksin mina uuesti keisrilõike.
Minu esimene kutsuti esile, teisel tehti vaid veed lahti aga kolmas tuli keisriga. Valiksin iga kell ise sünnitamise. 1) taastumine kiirem; 2) valutum; 3, 4, 5) valutum 😀
Pea 5 aastat tagasi sünnitasin esimese lapse ning loomulikult, ei mingeid valuvaigisteid/naerugaasi jms. Sünnitus oli valus aga mis rohkem meeles on see kurnatus. Aga kui laps pandi rinnale siis oli kõik meelest läinud. Ma mäletan, kuidas ma nõutsin keisrit aga tagant järgi mõtlen, et jah oli 7 h valu, kuid peale seda oli kõik kadunud. Pea aasta tagasi sündis teine laps ning samuti loomulikul teel, ei mingeid valuvaigisteid. Ma natukene kartsin aga ma teadsin, et tähtis on ōige hingamine ja mida ma ka tegin. Sünnitus oli vaid 1,5 h peale lootevee tulekut. Loomuliku sünnituse puhul on oluline hingamine õigesti ja õigel ajal, mis kiirendab ja teeb valud talutavamaks. Kui kunagi mõtlen kolmandale lapsele siis sünnitaksin ikka loomulikult.
Olen kõik 3 last ise sünnitanud ilma igasuguste valuvaigistite või abivahenditeta. Pole küll millegagi võrrelda kuid hullu mälestust pole jäänud ja taastumine ka kiirem kui nt keisri puhul.
Täpselt sama siin 🙂
minul oli esilekutsumine, mis löppes erakorralise keisriga. Ja lapse sain enda juurde kahe päeva pärast, sai hapniku. Oli esimene rasedus, kui oleksin saanud valida siis oleksin tavalise sünnituse valinud.
Mul on olnud 3 sünnitust. Esimene lõppes vaakumiga, teine tuli kiirelt kui kahurikuul ja kolmandaga tulid veed kuu enne tähtaega ära ning kutsuti kohe ka esile. Kolmas oli kõige jubedam, valud, väljutamine … kuigi laps ise oli vaid 2662gr. Naerugaasi olen kahega hinganud, pole aidanud. Lisaks on kahega mind voodisse aheldatud, kuna on drood pähe keeratud, et lapse seisundit paremini jälgida. Olen elus, uhke ja kolme lapse ema ❤❤❤
Kui ma veel tahaks lapsi (kolmas 2.5 kuune) siis kindlasti keisriga. Viimase sûnnitusega suutsin murda selgroo lülikaared, mõlemad. Seda nimetatakse spondülolüüsiks..
Karm aga tõsi…
Minul oli kummaline sünnitus. Läksin haiglasse tavapärasesse kontrolli ja opaa hakkan sünnitama. Tehti ultraheli ja ktg ja no laps on tulemas. Kirjutati mind haiglasse sisse ja kaks päeva ei midagi. Anti valida , et kas nüüd ja ise või 3 nädala pärast ja keiser. Valisin ise. Avati mu looteveekott ja neli tundi hiljem oli poja isa kätel. Ise olin läbi nagu rongi alla jäänu. Kerge kondinõrkus aga uskumatu joovastus. Igatahes tahan oma järgmise lapse ise välja suruda, tulgu mis tuleb. Samas arvan,et keiser on samuti hea ja teatud olukordades hädavajalik. Mina aga kasutaks äärmisel vajadusel. Päikest ja rõõmu.
Mul oli peaaegu 9aastat tagasi erakorraline keiser (läksin ürgnaisena sünnitama, aga sain tuhude esilekutsumise (veed tulid hommmikul, aga tuhusid ei tekkinud õhtuks), epiduraali, ja kuna emakakael ei avanenud ning laps oli vaja kätte saada, tuli ka keiser). Oi ma kartdin, sest doonoriks olemine oli senini mu kõige suurem arstlik protseduur. Aga koju sain 1,5 päevase lapsega, sest meil mõlemal oli kõik korras. Päev hiljem tuli sõprade pere meile vana aasta õhtut pidama, ja toimetasin nagu poleks midagi olnudki. Ja ei olnudki, ainult peale jupp aega istumist oli natuke ebamugav püsti tõusta.
Nüüd teisega (1,7a) palusin terve raseduse, et tahan keisrit (sest need natuke valud olid nii jubedad veel meeles) ja tutkit ma seda siis sain? Reaalselt jägisin ise valusid (järelikult oli juba enne )kolmapäeva ööst, neljapäeval vastu reedet enam ei suutnud läksime haiglasse. Ei mingit epiduraali, liiga väike avatus, pidin hommikuni kannatama (oksendasin valust, võimaltu oli välja kannatada) kuni uus vahetus halastas. Nurusin aga keisrit, ei midagi. Süüa ei lubatud (viimati sõin neljapäeva lõunal), sest äkki läheb keisriks. Lõpuks pool üksteist õhtul sain lapse loomulikult sünnitades kätte. Sünnitus on kökimöki selle valutamise ja taastumise kõrval?Miljon õmblust, laps tõmbas mekooniumi sisse, pissil käisin dušši alla, sest muidu ei tulnud , õmblused, tursed, istuda ei saanud kaks nädalat normaalselt. Jube!!! Oma viga muidugu, et ennast eelnevalt selliste asjadega kurssi ei viinud. Lootsin viimse hetkeni ju keisrit? Praegu on juba ammu naljakas, aga tegelikult, kui oleks see olnud mu esimebe laps, siis see oleks ka viimaseks jäänud. Minu kogemus: keiser- taastumiseks 2 päeva, sünnitus – 2+ nädalat?
Sünnitasin peaaegu 4 kuud tagasi. Esimene sünnitus. Minu jaoks oli see kohutavalt õudne kogemus. Kõik oli nii õudsalt valus ja ise olin pärast alt võimalikult lõhki rebitud. Alguses ma mõtlesin, et ei sünnita enam kunagi. Nüüd olen mõelnud, et võiksin sünnitada, aga ainult sel juhul kui mul on võetud eraämmaemand. Aga sünnitada tahaksin ikka loomulikul teel kui kunagi seda üldse uuesti teha 🙂
Esimese lapsega mul hakkas sünnitus pihta ja avatust oli ainult 4cm, nii kui veed lahti tehti siis poiss tuli 2h hiljem järgi.
Teisega ma läksin ise paberile järgi kuna oli kõhtu juba raske kanda ja no igapäev läksin valuga magama ja samuti ka ärkasin, külge keerasin läbi pisarate. Sain oma paberi ja avatust oli 3cm, veed tehti lahti 2,5h hiljem oli poiss kõhul. Esimesega piinlesin terve öö ( 22h)
Nüüd ootan kolmandat ja väike paanika on sees, sest kott pole kunagi ise katki läinud. Samas eelistan esilekutsumist juba sellepärast, et ma suutsin terve öö rahulikult end välja puhata. Esimesega ma piinlesin nii kaua, et pärast sünnitust ma magasin nädala nii, et ema võttis lapse ja tõi alles siis kui pisi tahtis süüa ja ma ise magasin kuni 5-6 õhtuni välja, sest jõudu lihtsalt polnud.
Minul täna kaks pisikest põnni kodus. Esimene sündis esilekutsumisega 38. nädalal, kuna lootekotist tilkus vaikselt lootevett ja sünnitustegevust ei alanud ning teine sündis ise. Valuvaigisteid ega epiduraali ei kasutanud kummagagi ja kuigi ma mäletan, kuidas teisel korral mõtlesin keset presse, et “kuidas on võimalik, et ma SELLISEID valusid ei mäleta”, siis ei vahetaks seda kogemust küll millegi vastu 🙂 Kusjuures, ma ei tea, kas saan tänada hoolikat nõmm-liivatee joomist, aga teiselt sünnituselt pääsesin täiesti ilma ühegi õmbluseta ja juba 2 nädalat peale sünnitust jooksin rahulikult 5 km. Istuda olen peale mõlemat sünnitust pm kohe saanud ja ringi toimetada samuti. Seega, kui ma saaksin valida, siis valiksin iga kell loomuliku sünnituse, kus on endal võimalik ise maksimaalselt oma keha kontrollida ja kaasa aidata.
Samas on hea teada, et keisri võimalus on vajadusel käeulatuses, olen ka ise üks neist lastest, kelle elu kunagi erakorraline keisrilõige päästis. 🙂
No ma valiks keisri. On kûll operatsioon ja taastumine raske, usun seda. Kuid nelja aasta tagune piinarikas sûnnitus siiani meeles. Laps tuli küll kiirelt, 12 h ja sellest esimesed 8 tundi olid valud tãiesti ülehingatavad ja normaalsed. Haiglasse minnes oli juba 7-8cm avatust ja pakuti et lõunaks laps käes(kell oli siis umbes 9)
Noo edasi läks ikka julmaks. Küll tabletiga kiirendati ja tilgaga aeglustati või ma ei tea mis nad tegid, mul oli nii savi juba siis. Epi ei toiminud absoluutselt, valud olid meeletud. Laps oli 4.5kg ja 54cm. Ämmakas ûtles kohe, et temal pole midagi õmmelda siin ja veeretati opile. Opilaual vãrisesin nagu haavaleht jalad harkis ja siis sain hea annuse epit, ei tundud miskit ja siis veel rahustit et ei väriseks. Jupp aega õmmeldi ja arst kiitis et suutsin ikka välja pressida… NO VAEVU! sünnitades lastearst kûsis mida sa karjud, no jumal küll valus on ju… taastumine oli jube, ei saand pissile, kateetriga lõpuks. Ise ei suutnud kõndidagi üle paari meetri korraga. Mitu nädalat olin voodis pikali kodus, isa vahetas lapselt mähkmed riided jne. Mina olin ainult tiss. Ei saanud last süllegi, ainult pikali hoides kaisus. Niiet jah, valiksin keisri. Iga kell. Ja seetõttu pole ma ka teist last teinud. Mina enam ise sûnnitada ei kavatse
Minul oli 8 kuud tagasi plaaniline keiser 39+4 ja igaljuhul valin uuesti keisri, miks? Minujaoks köige valulikum olid need süstid selga, keiser tehti ära viidi mind möne tunni pärast palati, tahtsin vetsu arstid hakkasid mind juba näppima et aitame jms, ütlesin neile ei, saan ise ja läksin voodi servale istuma 1 korda proovisin püsti ei saanud ja istusin puhkasin ja juba 3 korral sain püsti ja läksin küürakil vetsu, järgmisel päeval olin juba sirge seljaga, polnud häda miskit 😉
Minu esimene laps tuli esilekutsumisega mis lõppes erakorralise keisriga. Tehti veed lahti ja sünnitustuppa, seal pandi ka veel midagi veeni aga ei aidanud. Emakakael ei avanenud nin beebil hakkas halb viidi keisrile. Ainuke asi mida sellest mäletan ei saanud pessu pärast. Taastusin üsna kiirelt.
Teise lapsega olin haiglas jälgimises ja lõpuks tehti ikka veed lahti. Pandi ka midagi veeni lõppes loomuliku sünnitusega. Pärast taastumine kordades hullem kui keisrist.
Mõlemaga sain epiduraali. Aga ikkagi enda kogemuatest sain keisrist rutem terveks kui loomulikust.
Eks see ole individuaalne aga mul sellised kogemused.
Mina sain oma sünnitusest sellise kogemuse et töesti – never again. Nimelt juba mitu nädalat enne piinasid mind tuhu, arstid ei möistnud miks ma juba ei sünnita. 39+5 läks oma eiteamitmendasse kontrolli sünnitusmajja, jäeti sisse. Tuhu nagu käisid, aga valus ei olnud, naersin veel isegi. Järgmisel hommikul avatust 1cm, löunast hakkasid valud, kl14 hakati esile kutsuma, kell 22 sain sünnitustuppa, kl 00:15 avati veed kusjuures vaid 2cm avatusega, kl3 öösel sain epituraali ja kl 9:24 sündis poiss – erakorralise keisriga. 21h valutamist ja löpuks vaid 4cm avatust. Oeh, see oli jube kogemus, ausalt…
Esimene sünnitus loomulik. Teine erakorralise keisriga. Praegu ootan kolmandat last. Ma valiks iga kell keisri. Minul oli taastumine väga kerge. Sünnitusvalud on aga kohutavad kohe sünnitegevuse algusest, sest veed tulevad ära ja tohutud valud on kohe platsis.
Tere Jane 🙂
Mina läksin 3 ja pool aastat tagasi haiglasse mõttega et hakkan sünnitama ja olin nii närvis kogu selle asja pärast
Sain palatisse ja tehti ennem ultraheli et kontrollida kas laps on õiget pidi aga mis välja tuli laps pole end keeranud ehk oli tagurpidi
siis tehti otsus et keiser kõige parem otsus minu olukorras
Ennem 13.00 päeval läksin opi lauale ja 13.22 oli laps käes
Valiksin iga kell loomuliku sünnituse. Kaks korda loomulikult sünnitanud, esimesega esimesest valust sünnini 10h ja teisega pisut alla kolme tunni. Ei mingeid valuvaigisteid ega kiirendeid vms.
Kindlasti valiks tavasünnituse. Mõlemad poisid loomulikul teel sündinud. Samuti ei meeldi mulle kasutada valuleevendavaid ravimeid. Mõlema sünnituse ajal loobusin neist kategooriliselt. Esimese poja sünd (8h27min) oli valutum,kui teise poja(5h10min) sünd. Valude üleelamiseks on abiks olnud õige hingamine (leidsin endale sobiva rütmi-kodus eelnevalt harjutasin) ning muud abivahendid (pall, voodile nõjatumine jne). Kuskil sünnituseks ettevalmistuskursustel mina ei käinud. Võtsin vaid rahulikult ja tunnetasin oma keha. Kõige tähtsam ongi vast võtta kõike rahulikult(ka kõige hullemate valude ajal), mitte minna krampi. Ma võin tunduda selle jutupõhjal natukene sõge nüüd sõge 😀 Mõlemad poisid läksid üle oma aja , esimene 41+2 ja teine 40+5. Sain mõlema ajal ka esilekutsumise lehe, aga alati päevake -paar enne otsustasid nad ära sündida. Mõlemad olid parajad pontsikud ( M 4110g ja E 4100g).