***

Kelle arvamus tegelikult loeb?

Kui ma täna kõndimas käisin, rääkisin samal ajal oma toitumisnõustajaga ja asi läks veits lappesse. Seda selles mõttes, et jutt läks kuidagi teemale, mis on minul hästi südames, millest mul on ALATI häääästi palju rääkida ja mida ma tahaksin kõigile teile ka edasi anda.

Ma olen alati mõelnud, et mu blogil ei ole erilist suunda, aga nüüd ma võtan suuna või tähendab, ma tahan võtta suuna igaühe teie pähe. Kõige enam nende pähe, kes iseendaga rahul ei ole ja kes mingil põhjusel endaga sõber olla ei saa/ei taha. 😉

Tänaseks teemaks on teiste arvamus. Kui palju inimesi meil maamunal on? Sitaks palju. Nagu räigelt palju, eks. Ja neil kõigil – meil kõigil on oma arvamus inimeste ja asjade kohta. See on täiesti okei. Inimesed omavadki arvamust. Meil siin on ju igatahes sõna vaba.

Täna tuligi jutuks teiste negatiivne arvamus. Siinkohal ma ei räägi üldse kriitikast, sest kriitika hoolimata teravast sõnast, on tegelikult enamasti alati pigem positiivne, sest see võiks ja lausa peaks meid elus kuidagi edasi aitama/arendama. Vähemalt mina näen seda nii.

Ikka ja jälle tulen ma tagasi kaalu ning keha teema juurde, sest miskipärast on see meie maailmas hetkel üks populaarsemaid. Ühtlasi on see teema, mis on minus väga palju katki teinud kunagi või siis hoopis vastupidi – ka terveks ravinud.

Ma olen ennast vihanud teiste arvamuse pärast väga palju. Kaalusin 55kg – kaks konti ja seesamune. Kaalusin 60kg – kellegi arvates oleks võinud ma ka siis trenni teha. Kaalusin 75kg – jube, mine trenni! Kaalun 87kg – appppiiiii, mis sinuga juhtunud on???? Aga enda silmade läbi ma neid asju ei näinud. Vaatasin peeglisse ja mõtlesin, et kas tõesti olen selline?

Kunagi vihkasin oma keha lausa nii palju, et lõin rusikaga peegli katki, sest iga kord, kui sellest mööda kõndisin, tahtsin läbi põranda vajuda ja maa-alla kaduda. Ma närvitsesin enda kallal. Ma peksin ennast rusikatega kõhtu, sest TEISED ütlesid, et ma olen kole ja rõve ja paks.

Mul oli 9 klassi haridust – mõttetu hariduseta mats.

Ma lõpetasin 10. klassi. Ma lõpetasin 11. klassi – ainult keskkharidust tahabki? Issand, eriti mõttetu ikka, see ju pole mingi haridus!

Olgu öeldud, et ma käisin 11. klassi e-õppes ehk siis õppisin enamus ajast kodus, laste kõrvalt. Mitte keegi ei hoidnud lapsi. Mitte keegi ei andnud mulle võimalust võtta kooliasjad ja minna kuhugi vaiksesse kohta õppima. Ma närvitsesin, ma nutsin, ma olin rämedas masenduses ja retsisin selle aasta läbi, et kellelegi teisele midagi tõestada.

See õppeaasta oli lausa nii karm, et ma vist sain mingi koolitrauma ja ei ole suutnud siiani kooli tagasi minna, sest et… see tekitas mingi bloki minus. Ma ei taha iial teha midagi teiste inimeste pärast. Kõik, mida sa siin elus teed, peaksid sa tegema eelkõige iseenda pärast. Täna ma mõtlen, et ma tahan minna septembris jälle kooli ja lõpetada viimane 12. klass ära, et õppida edasi mõnda eriala. Ma tahan seda teha iseenda pärast, sest mul tekkis huvi minna edasi õppima.

Ma blogin – keegi kobiseb. Ma ei blogi – keegi kobiseb.

Ma ei näita enda keha – issand, ta vist häbeneb!

Ma näitan ennast sellisena, nagu ma olen – appi, ta tegelikult ei ole endaga rahul, ma tean, sest ükski inimene, kes endaga rahul on, ei näita oma keha nii! Ja olgu öeldud, et ma ei lisa netti mingeid intiimse alatooniga pilte. 😉

Elasin korteris – appi, lastega korteris v?

Elan majas – appi, koroona ajal võtsid sellise järelmaksu kaela, issand!!!!

Siin on ainult ühed näited, mida ma oskasin kohe välja tuua teiste arvamuse kohta ja tahan teilt küsida, mida te siin näete?

Mina näen esiteks seda, et ma teen nii, nagu teised tahavad, aga kes keegi mind on kiitnud nendest? Ei. Ma teen ära ja nad nõuavad enamat. Ikka ei ole ma piisav. Ikka ei ole nad rahul.

Teiseks näen seda, et olen või ei ole, teen või ei tee, on nii ja on naa – ikka on neid inimesi, kellele sa ei meeldi, kellel on sinu kohta midagi pahasti öelda ja kes sind ei salli. See jääbki nii olema. Olenemata sellest, kas sa elad oma elu või ei. Miks siis jätta oma elu elamata, häbeneda ja varjata?

Kui härra Jüri Valgast kirjutab mu pildi alla, et ma olen paks ja peaksin trenni tegema, siis… Mis ma tegema peaksin? Minema jooksma trenni? Ei! Kui härra Jüri Valgast nii arvab, siis on see tema enda mure ju.

Kui Maali Pärnust kirjutab mu pildi alla, et ma olen kole, siis… Mis ma tegema peaksin? Ma võin ju talle vastata, et ei, ma ei ole kole. Ja tema vastab, et olen ikka. Ja mina vaidlen vastu, et ei ole ja me vaidleme elu lõpuni, kas ma olen kole või ei, sest tema arvates olen, aga mina ei näe ennast sellisena. Mis siis teha? Lasta ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Sa ei saa võidelda tuuleveskitega. Ega peagi.

Üks otsustav asi on ka see, kuidas sa kommentaaridele reageerid. Mina kasutan kolme nippi a) ma pööran asja naljaks, b) ma tänan südamest kommentaari eest, olgu see nii paha, kui tahes, sest asjaolu, et võõras inimene võttis oma elust 3 minutit ja pühendas selle sulle, on tegelikult märkimisväärselt äge või c) ma ei reageeri üldse, mis on ka kõige tõhusam, sest esimese ja teise puhul võib ikkagi tekkida täiesti ebavajalik arutelu.

Ma päris hästi pole muidugi tänaseks aru saanud, miks inimesed üldse peavad oluliseks teiste inimeste valikuid või elamist või välimust kommenteerida, sest ma eelistan seda pigem mitte teha. Loomulikult on ka minul päääris paljude asjade kohta oma arvamus, aga tuleb mõelda sellele, KAS seda on alati vaja välja öelda. Sõbrannaga omavahel arutada, okei, ega see ka ilus pole, aga tuleb ette, aga netis avalikus ruumis seda teha… Ma ei tea, kas see on ikka hea viis oma aega sisutada.

Sellest ma muidugi ei hakka rääkima, et täna on inimestel võimalus öelda asju ilma nime ja näota. Absurdne! Ma pole kunagi anonüümselt kedagi kommenteerinud. Ja olen arvamusel, et kui sa ei julge oma nime alt öelda, mida sa arvad, ära tee seda üldse. Mu jaoks on need inimesed kõige madalamad ja argpükslikud.

Tean omast käest, et nt kui 100 inimest kirjutavad sulle pildi alla kui ilus sa oled ja siis tuleb üks inimene, kes kirjutab, et sa oled kole, siis meie imeline aju teeb sellest ühest negatiivsest kommentaarist screenshoti ja salvestab aju sellesse tuppa, mis meil koguaeg töös on. 🤣 Meie imeline aju, eks! Aga seda on võimalik ümber õppida.

Näiteks, kui Liina (sorri Liinad!) paneb Facebooki pildi rohelise kleidiga, aga mulle roheline värv ei meeldi, siis ma ei näe vajadust tema pildi alla kirjutada, et tal on koledat värvi kleit, sest mis selline kommentaar annab? Tekitab Liinas ainult halva tunde. Kui ma näen, et minu arvamus võib inimesele kasulik olla, siis ma muidugi ütlen selle välja – aga ka üsna viisakalt ja sõbralikult, sest mulle konfliktid ei meeldi.

Jah, loomulikult olen ma ka inimene ja eksin. Vahel rohkem. Vahel vähem. Ja vahel ei suuda üldse kogu eelneva teksti põhjal elada, aga enamasti ma seda ikkagi teen.

Ma olen bloginud kohe peaegu 9 aastat ja ma olen nutnud patja teiste arvamuse pärast, ma olen oma elus loobunud tähtsatest asjadest teiste arvamuse pärast, ma olen teinud valesid valikuid teiste arvamuse pärast – ja aitäh selle eest, sest ma olen super rahul sellega, kes ma täna olen. Ma olen meeletult uhke selle üle, kuidas ma olen suutnud filtreerida välja olulisema ja jätnud teised koos nende arvamusega tahaplaanile.

Mille üle ma ka ääretult uhke olen, on see, et aastal 2020 ei tulnud peaaegu ühtegi sellist nõmedat kommentaari ei blogisse, ei facebooki lehele ega ka instagrami. Ütleme nii, et 97% minu jälgijatest on toredad, täiskasvanulikud ja viisakad inimesed, kes enne mõtlevad, kui ütlevad ja kui ütlevad, siis oleme me suutnud laskuda sõbralikku arutellu ja “läinud lahku” ka sõpradena ja vähemalt üks meist targemana. 🤣

Muidugi on ka suur abi sellest, et minu ümber on inimesed, kes võtavad mind sellisena nagu ma olen. Tsau, Geit! Haha, okei, tegelikult on neid ikka rohkem kui üks. 🤣 Aga nendel inimestel ei ole tähtis välimus ja nad on lihtsalt mõnusad.

Geit võib siia kohe tulla rääkima, kuidas ma ennast kodus pea igapäev imetlen. Kui ta minust pilte teeb, kuidas ma ahhetan, et ma ikka nii püss olen. Ja… ma armastan ennast. Ma ei saa sinna midagi parata. 🤣

Ja nii elan ka mina – ole milline tahes. Kasvõi kolme peaga lohe – kui su süda on õiges kohas, sa oled tore ja hea ja kõike seda, mida ma siin räägin, siis aitäh sulle.

Kindlasti ei teki selline ükskõikne suhtumine sõrmenipsu peale. Ma seda ei arvagi. Ma olen siia jõudmiseks päris suurest pasamerest läbi sõudnud, aga kõigele vaatan tagasi ja ütlen ainult aitäh, sest see kõik ongi muutnud mind immuunseks selle ees, mida teised arvavad.

Me kõik võitleme iga päev mingite muredega. Oleme lahkemad – ja kui ei suuda, siis ärme ütle midagi, eksju. Ma südamest loodan, et “sõna on vaba ja ma olen lihtsalt otsekohene” ei saa mingiks trendiks, sest mu meelest see pole lahe.

Kokkuvõttes – kui ma saaks võtta selle enda nägemuse, mille siia kirja panin ja lihtsalt igale ühele laiali jagada nii, et see hakkaks kohe toimima, ma teeks seda! Kahju, et keegi hoopis sellist “viirust” maailmas valla ei päästa. 🤣

Siia alla üks pilt ka, mille toitumisnõustaja mulle saatis (ta üritab mind täiega motiveerida ja see isegi toimib🤣) :

Share this:

16 kommentaari

  1. P

    19. jaan. 2021 at 09:39

    See oli küll nüüd üks hea lugemine, ja andis mulle veelgi enesekindlust juurde mida olen siin kasvatanud seoses arvamustega mis keegi arvab või mis keegi ütleb ja mis mul siis tegemata jääb või olen tegemata tahtnud jätta, sest see keegi arvas kuskil midagi.
    Sina näed küll oma kehas väga hea välja ja mulle meeldib kuidas sa näitad end sellisena nagu sa oled ilma igasugu filtriteta nagu päris elu on.
    Inimeste kehad on erinevad kui inimene suurem ja keegi ütleb talle seda, et sa nii suur ja osta endale umbes suuremad riided või mine trenni mõjub väga halvasti sellele inimesele ja samas on inimesi kes ei võta üldse juurde ja on alakaalus ka sellele öeldakse halvasti, et vaata milline kont sa oled ühesõnaga inimesed on nii kurjust täis ja lihtsalt tahavad midagi öelda ära aga ei mõtle tagajärgedele mida teine inimene pärast tunneb enda sees.

    1. Jane Almers

      19. jaan. 2021 at 09:49

      Kahjuks ei mõeldagi. Inimesed ei saa aru, et sõnad ei ole lihtsalt sõnad vaid neil on palju suurem tähendus ja mõju. 😉

  2. Aive

    19. jaan. 2021 at 09:39

    Ma hakkasin sind kunagi ammu jälgima, kui sa paljudes gruppides oma postitusi reklaamisid ja siis mul oli nagu..mnjeeh..mis asi see on😆, aga ikka jälgisin edasi. Pean tunnistam et väge hea meel on, et seda tegin. Nii mõnus on jälgida ”päris” inimesi. Jätka samas vaimus, mega äge oled ja tore pere on sul. 😊

    1. Jane Almers

      19. jaan. 2021 at 09:46

      Jah, ma vahel vaatan ka sellele ajale tagasi ja küsin endalt, et mis mul ometi viga oli 🤣

  3. Helen

    19. jaan. 2021 at 09:59

    Väga tark jutt. Medalit väärt.

  4. Helen

    19. jaan. 2021 at 10:04

    Tubli Jane 😍😍😍😍

  5. Edf

    19. jaan. 2021 at 11:00

    Sa oled maailma vahva plika .pea pysti ja edasi!

  6. karin

    20. jaan. 2021 at 08:19

    Aitähh!maadlen ka terve elu sellega,kuidas teised teavad paremini kuidas ma pean elama. kas nii raske on öelda oma arvamus välja ilma sildistamata ja hinnanguid andmata? olengi eemaldunud sellistest inimestest tänaseks päevaks,ja nii hea on olla 🙂

  7. Liina

    20. jaan. 2021 at 09:47

    Olen sama asja juba pikka aega mõelnud ja võtaksin selle lühidalt kokku nii: elada tuleb nii, nagu sa ise õigeks pead, sest kõikide teiste meele järele ei anna olla. Kui elad nii, nagu sina ise soovid, oled vähemalt sina õnnelik! Teiste meele järgi elades olete lõpuks kõik õnnetud, sest lõik korraga rahul ei ole nagunii kunagi. 🙃

    1. Jane Almers

      20. jaan. 2021 at 12:53

      Ma olen nii nõus sinuga 🙂

  8. Merrr

    20. jaan. 2021 at 12:23

    Ka mulle meeldis väga seda lugeda andis funki juurde ,et ,,Merr ,, sa ei pea huvituma teiste arvamusest . Sest mul on see teiste arvamuse teema olnud vist pool oma elu . Siis nagu pole haiget teinud kui mõned kaugemad isikud midagi ütlevad aga kui oma perekonna liikmed midagi ütlevad siis on küll haiget teinud ja olen masendusse langenud . Vä muidugi mu mees kes on 10 aastat olnud nii heas kui halvas mu kõrval ja igati tublisti aru saanud miks on mu elus olnud kaalu kõikumisi ja meeleolu kõikumisi. Näiteks võtsin vahepeal juurde 10 kilo kuna munasarja haigus kahjuks võib seda teha et su keha ei saa aru mis viga on ja stressab nö sellisel viisil . Teatud pere liikmed ei saand sellest aru ja mõnitasid nohh niikaua mehega koos olnud arvad ,et siis võib ennast käest lasta v . Siis sain rohud peale olin tubli ka ise võtsin lausa 16 kilo alla siis öeldi ,,issand sa oled liiga kõhna ,, . Ühesõnaga ei üht ega teist pidi poldud rahul . Siis samuti hariduse teemal on olnud mul teemaks nö kutse valik . Jahh ma jätsin pooleli kokanduse kursused sest ma tajusin et ma ei armasta seda eriala ma võin kodus teha meeleldi kõike aga töövalik see ei oleks mul teemaks tulnud . Läksin õppima seda mida ma armastan lasteaiandust siis tugiisikuks ehk siis sotsiaal valdkond teen seda tööd aga ikka ei sobi perele ,sest tugisiik saab nende arust vähe palka nagu mis mina teha saan selles aga sellest aru ei saada ,et ma armastan tööd lastega . Ja eriti kurb on see ,et need on mehe vanemad/vanavanemad kes tglt ise pole just palju paremal järjel mis mind ei huvita põrmugi ja tahaks olla nende jaoks rohkem olla aga nii on raske kui sind aind maha tehakse. Õnneks mu mees korrutab igapäev mulle,et tema nii ei arva ja nemad arvaku mis tahavad aga mina olen tubli ja maailma parim inimene tema jaoks . Aga vahest ikka tekib endal paha tunne ,et oma perekond nii arvab .Tahad ju kõike paremat siiski.

    1. Jane Almers

      20. jaan. 2021 at 12:53

      Ma olen arvamusel, et need ei ole pereliikmed, kes sind nii maha tõmbavad. Pereliikmeteks loen ma neid, kes mind toetavad, mind hoiavad, mind vajadusel abistavad jne. 😉
      Aga sina, pea püsti, oled väga tubli olnud!

      1. Merrr

        20. jaan. 2021 at 01:37

        Aitähh sulle armsate sõnade eest 🤗 . Super naine oled ! 😉😊

        1. Jane Almers

          20. jaan. 2021 at 08:42

          Sa oled ise ka super!

  9. Lizzy

    21. jaan. 2021 at 09:32

    Tore, sa võtsid suuna teismelistele, kes vajavad kinnitust, et teiste arvamus pole oluline. Terve malluka pohhuismi raamat kandis seda ideed endas. Ma olen mingi imelik, aga mul juba lasteaias pohhui teiste arvamustest, ma teen mida ma tahan yolo pms

    1. Jane Almers

      21. jaan. 2021 at 10:53

      Ei, minu suund ei ole ainult teismelistele vaid kõigile – oled noor või vana, vahet pole. 😉

Vasta Jane Almers-le Cancel