***

Kes maksab vetsu eest 10€?

Magasime täna hommikul sisse. Kogu perega ikka. Ma ei mäleta, millal see viimati juhtus ja ma ei tea, kas asi oli selles, et mul oli nii hea uni või vastupidi – ma olin nii väsinud, et panin läbi une oma äratuskella kinni ja tundsin, et pean edasi magama. Kui ma 08:08 oma luugid lahti tegin, lippasin ülihelikiirusel voodist välja, raputasin mõned korrad Geitu ja tormasin alla suuremaid poisse üles ajama. Hommikusöögile nad kooli ei jõudnud, tundidesse jäid ka natuke hiljaks – neil algavad tunnid 8:15.

Kogu see sigin-sagin meenutas veidi “Üksinda kodus” seda osa, kus nad terve perega hommikul sisse magasid, paanikasse läksid ja siis seal mööda maja ringi tormasid, et kõik asjad kokku pakkida ja teele asuda. Ainuke vahe meil oli see, et kedagi kuhugi ei unustatud ja õiged lapsed said majast välja saadetud.

Kui ma nüüd mõtlema hakkan oma une peale, siis ma sügavalt kahtlen, et see hea sai olla. Ma ärkasin nimelt just selle peale üles, mida ma unes nägin. Ma ei teagi, kust alustada. Kõige pealt olin ma oma unenäos Vändra bussijaamas – Vändra Aveli ema oli seal müüja ja ma tahtsin bussijaama wc-sse minna, seega ma olin nõus maksma selle eest 10 eurot. Võibolla oli miljonipeldik, mine sa tea. Unes on kõik võimalik. Maksin oma 10 eurot ära, ta ütles mulle salajase koodi, millega vetsu sain, läksin ooteruumi, sisestasin koodi ja ma ei saanud sisse – tema poe poolsest aknast irvitas mulle näkku. Lasi üle, noh. 😀

Järgmine hetk olime me terve perega Ülemiste keskuses. Ma ei mõtle enda peret, st Geitu ja lapsi vaid enda ema, isa, õde ja venda. Okei, Geit oli ka vahepeal seal, aga üldiselt oli ta pildist väljas. No igatahes vallandus Ülemiste keskuses järsku just nii võimas koroonalaine, et see muutus reaalselt laineks. Noh, nagu meres on lained jne. Ülemiste keskus kõik uputas ja millegipärast hakkasid mu isa ja ema neid kahjusid likvideerima – võtsid põrandad üles jne.

Mingi hetk, kui enamus inimesed evakueeritud olid, jalutasin seal keskuses sees ringi ja nägin ühte hulkuvat kassi. Ta oli päris tige. Hakkas mulle kätte kinni ja ma võtsin oma pusa seljast, et see endale käe ümber mähkida, et no las see vaene kassike järab mu kätt siis. Ja ei kusagilt ilmus välja arst ja eemal istusid mõned kutid. Üks hetk see kass pussitas mind oma käpaga kaela ja see sama arst ütles, et ma pean nüüd ettevaatlikult lamama ning ta eemaldab kassi käpa mu kõrist – kui see protseduur valesti läheb, siis võin surra, sest kassikese küüs on kuskil elutähtsas veresoones kinni. Okei. Eemaldas käpa ja tema omaniku. Korra nagu surin. Ja siis tegin silmad lahti. Üritasin püsti tõusta, aga ei saanud – olin halvatud. Ja selle peale ma üles tõusingi, et see tundus kõik nii reaalne ja hakkasin päriselt oma varbaid ja jalgu liigutama, et ega see kõik päriselt just ei juhtunud.

Seega ma ei taha uskuda, et mu uni nii hea oli, mille tõttu me kõik sisse magasime. Ei tundu meeldiv unenägu ju, eksole.

Viimasel ajal olen üldse väga läbi omadega. Krissu ja Adeele on lasteaiast kodus olnud juba ligi kolm nädalat – köhad, nohud, vahepeal palavik ja siis on juba okei, mõtled, et jess, homme lähevad lasteada, aga järgmine hommik kuuled, kuidas üks neist jälle köhatab ja no, siis juba las nad olla mõlemad kodus. Ja mulle tundub, et see nagu ei lõppegi iial. Ise olin ka siin pikali maas palaviku ja paha olemisega ja odraivaga, mis esialgu oli mul ühes silmas ja kui sealt ta naaksu tõmbas, lippas ta rõõmsalt teise silma ja täna tunnen ma ennast lihtsalt ajuinvaliidina, sest ma ei suuda kooliasju teha.

Eile istusin arvuti ekraani ees, jõllitasin eesti keele hindelist tööd ja aju lihtsalt ei töötanud. Nagu oleks mujal maailmas üldse. Tehtud õnneks sain päris palju ja mahajäämisi ka ulmeliselt pole – paar asja ehk. Õnneks püsin rajal. Täna pusin füüsika ülesannete kallal ja isegi imestan, et aju midagi mõikab, aga tunne on küll selline, et see vend vajaks lisastimulatsiooni, muidu ei ole temast varsti midagi järgi.

Sessuhtes, et …. ma ei tea. Päris keeruline on kõike koos hoida ja rajal püsida ja kõige juures veel mitte vahepeal õhku ahmides paanikasse minna ja mõelda, et okei, ma ei saa hakkama. Ma ei saa aru. Ma ju saan hakkama! Pingeline on küll, tuleb tunnistada. Vahel isegi liiga pingeline.

Keset selle postituse trükkimist kirjutatakse mulle koolist, et ühel mu lapsel on 15 minuti pärast arenguvestlus. Lihtsalt meelde tuletamiseks. “Fakk!” karjun oma peas ja torman alla, et vajalik laps üles otsida ja kaasa pakkida ning kooli poole tormata. Sõna “per**e” lipsas ka üle huulte, kui ma nüüd täiesti aus olen.

Ma vist lähen iga õhtu magama mõttega, et “ega ma täna kuskil olema ei pidanud?” 😀

Kiire, keeruline ja pingeline periood on, aga üritan ellu jääda. 😀

3 thoughts on “Kes maksab vetsu eest 10€?”

  1. Ma viimaselajal muud ei näegi unes kui aind jaburaid unenägusi ja krt neid on pea iga öö ka veel .Tavaliselt juhtub see siis ,kui pingeline periood on või mingi tähtis sündmus ees on aga praegu nagu elus kõik okei ja tähtsad sündmused ka nagu möödas. Nii,et ei teagi mis toimub.

  2. Kui Sul õnnestub unes meelde tuletada, et sa magad, siis kaovad ebameeldivad unenäod ära või saad ise unenägusid suunata oma soovide järgi. See et ärkad ülesse ja ei suuda liigutada on sleep paralysis – levinud ja ohutu nähtus, kus ise oled juba teadvuses aga keha pole järgi jõudnud. Ka ei maksa karta ega rabeleda, tuleb ennast rahulikult lõdvaks lasta ja kaob ära.

    1. A ei, mul seda unehalvatust pole olnud – ma ärkasingi selle peale üles, et unes olin halvatud ja siis hakkasin päriselt oma jalgu liigutama ja nad liikusid. Siis sain aru, et nägin und. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.