***

Kes päästab mu sisemise retaka valla?

Kui ma olen kuskil kellelegi maininud või lihtsalt jutuks tulnud, et mu suhtlusring koosneb paarist kullerist, emast, isast, õest, Geidust ja neljast lapsest, siis on inimestel silmad sama pärani nagu Mr Beanil.

Et sa oled ju see suur fäänsipäänsi blogija, kuidas sul siis nii vähe sõpru on?

Tegelt minu jaoks on vahe tuttavatel ja sõpradel. Sõbrad on pigem need, kellega ma saan absoluutselt kõigest rääkida, kellega vahel on täiesti ok üks kätš maha pidada, aga siis jälle ära leppida ja vanatviisi edasi tšillida, kellega saab nina täis tõmmata, kellega saab naerda, kes on no täiega südames, vahet pole, mis toimub, sa ikka ja jälle mõtled talle ja no olete sõbrad noh. 😀

Ja sõpru on mul…. üks. Praeguse seisuga, kellega vahepeal raksus olime, aga siis igatsus peale kiskus ja ma oma uhkuse mulla alla surusin ja talle kirjutasin, et õu ma igatsen sind. 😀 Ausalt, ma vist isegi Geidule ei kirjuta selliseid asju (ok, nali), sest ma ei ole sõnades nii osav ja kui ma mõnele inimesele, kes elab väljaspool mu kodu nii ütlen, siis ta ilmselt on mulle väga oluline. Või ma tahan talt midagi saada. Ok, jälle nali.

Tuttavad on mu jaoks rohkem nagu… tuttavad. Need, kellega oled juba korra kuskil suhelnud, trehvanud, siuke inimlik viisakus ja sellised inimesed, kellele võibolla päris igat külge endast ei näita. See ring on mu elus ikka väga suur. Kellel poleks? Mu jaoks on ka tuttav see, kes mulle korra elu jooksul kirjutanud on. 😅

Pean tunnistama, et kasvan üsna ruttu inimestest kahjuks välja. Kui on mõni hea tuttav või sõber, aga nt pole tükk aega näinud või suhelnud, siis kahjuks tekib mul endal mingi ebamugavustunne. Siuke võõras olek. Et kui uuesti suhtlema hakkad, on mingi ametlik viisakus kirjades ja ei suuda suhelda nagu semud. Ma ei oska seda kuidagi seletada. Lihtsalt jääb võõraks. Mulle on oluline olla sõpradega pidevas suhtluses, sesmõttes.

Ma enda arust olen tegelikult hästi seltsiv, sõbralik ja jutukas – miks see kõlab nagu väga halb sõbrakuulutus? 😀

Mulle meeldib ümbritseda ennast inimestega, kes panevad mind naeratama, toovad minus välja kõik need eelnimetatud omadused, muudavad mind julgemaks, panevad mind mugavalt tundma.

Eelmine reede käisin siin Vika ilutoas ja no, hallooo, mis klapp Vikaga kohe tekkis. Nagu ta ise ütles, siis üks hulluke tunnebki kohe teise ära. 😀 Vist nii on.

Mulle meeldivad inimesed, kelle kõrval saan oma sisemise retaka välja lasta ja nad on nõus pärast veel minuga suhtlema ja kokku saama ja igast ägedaid asju tegema. Need üldse ei meeldi, kes pärast ära kaovad…. 😅 Aga samas ma mõistan ka….. 😅

Ma kunagi sain väga väga palju haiget, kui teada sain, et pikaaegne parim sõbranna on mind taga rääkinud, mu asju välja ladunud, minu kohta valetanud ning ma ei suutnud päris pikka aega kedagi ligi lasta, kellegagi sõbraks saada. Tean, et ilmselt tegin ka ise midagi valesti, et nii läks ja olen täitsa andeks andnud ning ka ammu ammu selle haavaarmi välja kuputanud.

Üks hetk aga isegi Geit ütles mulle, et kammoon Jane, sa ei saa inimesi eemale tõrjuda ühe luhta läinud suhte pärast. See ju ka mingi elu pole. Ei olnudki.

Nii ma oma uksed valla lasin ja sõbrad kõik enda ligi meelitasin. 😀 Nali. Aga ma olen väga rahul nendega, kes mu elus on, sest mitte keegi neist ei suru mind kuhugi raamidesse, ei ürita mind muuta, julgustavad, annavad häid ideid ja võtavad mind sellisena nagu ma olen – mis ongi põhiline. 😊 Ja kui sa nüüd tundsid ära ennast, siis call me 5634864……

9 thoughts on “Kes päästab mu sisemise retaka valla?”

  1. See vahtrast kübar on meeletult äge. Kas sina ise tegid selle v. Mu meelest nii originaalne idee.

    1. Ei teinud, juuksur ise tuli ideele ja tegi valmis 🙂 Mu meelest ka jumala äge!

  2. Ka minu elu on sedasi läinud ,et ma nimetaks oma parimaks sõbraks siin elus siiski aind oma meest . Tema on nagu ainsana olnud 10 aastat mu kõrval ja jäänud ka nii heas kui halvas . Sõbrantside ja sõpradega juhtub mul elus tihti nii ,et ma olen kahjuks või õnneks ma ei tea kuidas seda võtta ,ülimalt pikka vihaga ja ei andesta just väga ruttu inimestele ning 4 aastat tagasi üks me parim sõber kahjuks suri autoõnnetuses . Ja nii on see läinud ,et mind ümbritsevad samuti vähesed inimesed .Mees,ema ,mehe vanemad ja ei midagi rohkemat. Ja noo ma olen olenemata oma noorest elueast(26 ) tõdenud terve elu seda ,et tuttavaid võib palju olla aga sõpru neist on väga vähe. Jah kohati vb on üksik tunne aga samas ma tõden endale seda ,et parem elu nii kui elu ebasiirate inimestega . Ja kiidaksin ka Vikat ,super äge inimene on ta (ma ise küll ei käi seal kuna elan kahjuks liiga kaugel ) aga ema käib tema juures 🙂

    1. Öeldakse ju ka, et mida vähem inimestega suhtled, seda vähem probleeme 🙂

Vasta Merrr-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga