Minu hinge puges jõulutunne juba selle aasta esimese lumega, kuid eile võisid jõulud ametlikult alada, sest televusserist hakkas “Üksinda kodus”. Kuigi neid filme näeb igal talvel ja juba mitu mitu aastat järjest, ei tüdine ma nendest iial. Istusime eilegi lastega teleri ette, võtsin tassi kuuma kohvi, kotikesega mandariine ning asusime filmi nautima. Raimond jäi juba enne esimest reklaami magama. Egas ta eriline filmiinimene ei olegi, kinos vajus ka silm looja esimese poole tunni jooksul. Hendrikule aga meeldis väga. Juba varasemad aastad on ta öelnud, et temale see poiss meeldib ja film veel rohkem.
Ma ootasin küll, et Hendrikul tekiks küsimusi, sest ma ise mõtlesin, et kui paljud muretsevad sellepärast, mida lapsesilmad tohivad telerist näha ja mida mitte, siis “Üksinda kodus” tegelikult ju kuulub selliste filmide hulka, mille juurde oleks vanemlik seletus vägagi asjakohane. Näiteks, miks onud võõraste kodus käivad ja asju minema veavad? Miks võib onudele värvipottidega mööda pead visata? Kas aknast võib välja ronida, et puuonni sõita? Miks nii väike poiss õhupüssiga mängis? Kas õudufilme võib vaadata? No neid küsimusi tekkis minu peas ikka hulga palju, aga Hendrik ei tihanud minult midagi küsida. Ju siis ta saab aru ja teab, et tegu on filmiga ning seal võibki kõike juhtuda.
Film ei olnud aga see, millest ma kirjutama tulin vaid jõuluajast ja kõigest sellega kaasnevast. Eesotsas kingitused. Detsember on kuu, mil on väljaminekuid kõige rohkem aastas. Lasteaed võtab juba päris suure summa. Hendriku rühmas lapse kingiraha, kasvatajate oma, jõulumaa tripp, jõuluvana osamakse. Raimondil kingiraha ja kasvatajate oma.
Lisaks on detsember selline kuu, kus ma tavaliselt maksan ka rühmarahad ära, mis nende kahe peale on juba pea 30eurot. Minu sünnipäev, Hendriku sünnipäev. Huh, segi võib lausa minna.
Sellel aastal tegime vanematega kokkuleppe, et omavahel kinke ei tee. Ei ole siin pistmist midagi sellega, et ma töötu olen vaid arvame, et kingitused ja nende avamine on rohkem lastele. Ma olen seda iga aasta arvanud. Nemad ju tunnevad rõõmu ja ärevust, et mis seal pakis on. Koosolemiserõõm on tähtsam täiskasvanuna. Lapsed muidugi saavad kingitusi, kõigilt, kes külla kutsutud. Tunnen, et selle otsusega on närvid ka rohkem korras, sest eelmised aastad olen ikka mööda poode tormanud ja mõelnud/muretsenud, et mida sellel aastal kellelegi kinkida ning siis viimasel hetkel ikkagi midagi leidnud.
Viimased postitused
Nendest suhetest
Ma tegelikult mõtlesin esialgu instagrami nunnu pildikese panna ja seal all arutleda sel teemal, aga [...]
Jep, ma olen….
Lapsed voodis. Pesumasin peseb. Nõud ka on masinas pesus. Pakime nüüd selle nädala kokku. Päris [...]
2 kommentaari
Kas on ikka pointi uuesti abielluda?
Uhh! Siin üks päev… või, mis üks päev, see oli ikka enne Oliveri sündi, kui [...]
10 kommentaari
Kuidas ma siin nutta lahistan
Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]
3 kommentaari
Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa
Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]
12 kommentaari
Sellest imelisest talvest
Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]
Liiga positiivne postitus, et lugeda
Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]
10 kommentaari
Keha pärast keisrit
Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]
13 kommentaari
Beebimulli postitus
Oi, mis kirjutamistuhin mul peal on! Sõbrannale (ausalt ei ole müsteerium-sõbranna, keda ma siin aegajalt [...]
5 kommentaari