Minu hinge puges jõulutunne juba selle aasta esimese lumega, kuid eile võisid jõulud ametlikult alada, sest televusserist hakkas “Üksinda kodus”. Kuigi neid filme näeb igal talvel ja juba mitu mitu aastat järjest, ei tüdine ma nendest iial. Istusime eilegi lastega teleri ette, võtsin tassi kuuma kohvi, kotikesega mandariine ning asusime filmi nautima. Raimond jäi juba enne esimest reklaami magama. Egas ta eriline filmiinimene ei olegi, kinos vajus ka silm looja esimese poole tunni jooksul. Hendrikule aga meeldis väga. Juba varasemad aastad on ta öelnud, et temale see poiss meeldib ja film veel rohkem.
Ma ootasin küll, et Hendrikul tekiks küsimusi, sest ma ise mõtlesin, et kui paljud muretsevad sellepärast, mida lapsesilmad tohivad telerist näha ja mida mitte, siis “Üksinda kodus” tegelikult ju kuulub selliste filmide hulka, mille juurde oleks vanemlik seletus vägagi asjakohane. Näiteks, miks onud võõraste kodus käivad ja asju minema veavad? Miks võib onudele värvipottidega mööda pead visata? Kas aknast võib välja ronida, et puuonni sõita? Miks nii väike poiss õhupüssiga mängis? Kas õudufilme võib vaadata? No neid küsimusi tekkis minu peas ikka hulga palju, aga Hendrik ei tihanud minult midagi küsida. Ju siis ta saab aru ja teab, et tegu on filmiga ning seal võibki kõike juhtuda.
Film ei olnud aga see, millest ma kirjutama tulin vaid jõuluajast ja kõigest sellega kaasnevast. Eesotsas kingitused. Detsember on kuu, mil on väljaminekuid kõige rohkem aastas. Lasteaed võtab juba päris suure summa. Hendriku rühmas lapse kingiraha, kasvatajate oma, jõulumaa tripp, jõuluvana osamakse. Raimondil kingiraha ja kasvatajate oma.
Lisaks on detsember selline kuu, kus ma tavaliselt maksan ka rühmarahad ära, mis nende kahe peale on juba pea 30eurot. Minu sünnipäev, Hendriku sünnipäev. Huh, segi võib lausa minna.
Sellel aastal tegime vanematega kokkuleppe, et omavahel kinke ei tee. Ei ole siin pistmist midagi sellega, et ma töötu olen vaid arvame, et kingitused ja nende avamine on rohkem lastele. Ma olen seda iga aasta arvanud. Nemad ju tunnevad rõõmu ja ärevust, et mis seal pakis on. Koosolemiserõõm on tähtsam täiskasvanuna. Lapsed muidugi saavad kingitusi, kõigilt, kes külla kutsutud. Tunnen, et selle otsusega on närvid ka rohkem korras, sest eelmised aastad olen ikka mööda poode tormanud ja mõelnud/muretsenud, et mida sellel aastal kellelegi kinkida ning siis viimasel hetkel ikkagi midagi leidnud.
Viimased postitused
Mu per*e on kõnelenud…
Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]
9 kommentaari
Kuidas me lastega puhkamas käisime
Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]
Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?
Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]
2 kommentaari
Hommikused mõtisklused….
Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]
5 kommentaari
Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma
Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]
19 kommentaari
Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud
Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]
7 kommentaari
Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?
Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]
6 kommentaari
“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”
Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]
8 kommentaari
Kuidas…
Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]
5 kommentaari