***

Kodutööd meie peres

Kuna homme on Emadepäev ja ma kavatsen jalad seinale visata ning lihtsalt nautida, siis oleks täna paslik kirja panna need kodused toimetused, mida meie igapäev teeme ning kuidas oleme üksteise vahel ära jaotanud.

Ma tean väga mitmeid inimesi, kelle peres ongi nii, et mees käib tööl ja naise töö oleks justkui lapsi kasvatada. Et kui mees tuleb töölt koju, siis oleks ebaõiglane talle lapsi kaela visata ja öelda: “Säh, mina tegelesin terve päeva lastega, nüüd on sinu kord!” Eks ma üksjagu ka nõustun sellega, sest päris nii need asjad ka meie peres ei käi. Vähemalt siis ei käinud, kui härra veel töötas. Hetkel ta on kodune ja asjad on natuke teistmoodi.

Kui ta tööl käis, siis muidugi, olingi mina see, kes lastega oli kodus, hoidis majapidamist korras ja tegeles nende kahe rüblikuga. Aga päris nii see ka ei olnud, et mees nüüd viskaski jalad seinale ja lastega tegeleda ei viitsinud. Minu meelest on see natuke jabur, kui ma kuulen kedagi ütlemas, et mees ei pea peale pikka tööpäeva veel ka lastega olema/tegelema. A mis siis saab, kui mina ka tööle lähen? Jõuame mehega koju peale tööpäeva ja lapsed vaadaku ise, kuidas hakkama saavad? Ehk et kui sa oled lapsed endale saanud, siis pead sa nendega olema ja tegelama… vahet pole, kas käid tööl või ei.

Asuks ikka asja kallale ka, eksole. 😀 Hetkel oleme me kõik kodused. Hendrik on 5-aastane ja Raimond kolmene. Esimene oskab juba väga hästi enda järelt koristada, s.t, et vahepeal tuleb ikka meelde tuletada, et oma järelt peab ära koristama, aga üldjuhul teeb ta seda vabatahtlikult. Raimond see-eest nii tragi ei ole. Ta rõõmuga teeb toa sassi, aga on arvamusel, et emmel on piisavalt tahtmist ise kõik ära ka koristada hiljem. 😀

Eks koos on muidugi kergem ja laps õpib ka rohkem, kui emme ette näitab ja vahel abiks on. Mulle käib kõige rohkem närvidele see, et kui kõik toad puhtad on, siis arvavad Hendrik ja Raimond, et nüüd oleks õige aeg oma mänguasjad kõik elutuppa tuua. Endal suur ja puhas tuba, kus mängida, aga neile sellest justkui ei piisa. Muidu on nad puhtuse hoidmise suhtes väga tublid, aga eks ma olen pidanud nendega päris mitmel korral ka kurjustama, sest miskipärast olid nad kunagi arvamusel, et ma olengi nende ori. Sõna otseses mõttes.

Koristamises ongi asjad ära jaotatud just nii, et igaüks koristab enda järelt. Hendrik teeb isegi enda voodi ära. Vahel ka Raimondi oma. Muidugi enamjaolt pean ma oma kätega nendest üle käima, aga vähemalt üritab, eksole.

Mehe olen ma kööki kupatanud. Kui teda poleks, siis me vist istuks kõik siin 24/7 nälgas, sest just tema vaaritab süüa igapäevaselt. 😀 Mina see-eest olen nõus vabatahtlikult nõusid küürima.

Ma ise tunnen, et teen kodus enamus asju ise ära. Näiteks tõmban iga päev tolmu, teen kapi- ja riiulipealsed puhtaks, pesen põrandaid ja peegleid ja aknaid, panen pesu pesema (mis tegelikult pole iseenesest midagi nii raske ju :D). Mees teeb süüa, ja käib vahepeal vaipa kloppimas. 😀 Kõlab nagu ei teeks mitte midagi, aga tegelikult on suureks abiks siiski.

Meie peres ei olegi ära jaotatud nn meeste ja naiste tööd. Igaüks teeb seda, mida oskab ja tahab ja mille jaoks parasjagu viitsimist on (noh tööriistakastiga pole mul midagi peale hakata, parandab ja remondib ikka mees, kui miski katki läheb). Kui mees viitsib riided kuivama panna, siis paneb. Kui ei, panen ma.

Ma olen tegelikult koristamise ja puhtuse osas üsna nõudlik. S.t mulle ei meeldi igasugused tolmurullid ja prahitükid maas. Vahel lähen kergelt närvi, kui mingit pisikest tükki maas näen. #Monk Ja mõni kord olen selline vinguv elukaaslane, kes mehe kallal viitsib näägutada:” Issand jumal, ma ei jaksa kõike üksi teha, miks sa ei aita koristada?” Aga järgmisel hetkel, kui mees tolmuimeja kätte võtab, tirin talt selle ära ja ütlen: “Mina koristan ise, sest sa ei oska nii nagu mina seda teen.” 😀 Ehk siis selline surnud ring. Ise oskan enda arvates kõige paremini, aga vahel ikka vingun, et keegi mind justkui ei aita. 😀

Lõpetuseks võin rahus südamega öelda, et koristamine on meie peres väga lihtne tegevus. Lapsed püsivad ühes kohas, kui emmel vaja põrandatelt tolmu võtta või neid pesta. Enamus ajast nad siiski ei kasuta mind oma tööjõuna vaid omavad ise taipu koristada. Ja kuna ma ikka igapäevaselt teen põhimõtteliselt suurpuhastust, siis nad on sellega harjunud ning ei korralda mulle streiki. 😀

3 thoughts on “Kodutööd meie peres”

  1. Lähen töölt koju peale 21 ja hakkan mehe tekitatud laga koristama..Noh saan aru, et sa ei taha tõesti nõusi pesta, aga kas kraanikaussi ka neid raske tõsta? 😂😂😂 juuksed juba hallid

    1. Haha, no sellest ma saan täitsa aru. Inimene võiks kasvõi nii palju teha jah, et nõud kraanikaussi viia. Veel enam, kui tegemist on täiskasvanuga. 😀
      Karm elu. Ei ole siin midagi, peab uue mehe võtma. 😀

  2. Meil pole ka kodus meestetööd ja naistetööd. Me mõlemad peseme nõusid, tegeleme lastega, tõmbame tolmu, teeme süüa, peseme pesu ja paneme kuivama, viime prügi välja jne. On lihtsalt kujunenud välja et mees tegeleb rohkem tolmutõmbamisega(tõmbame tihti ka diivanid madratsid jms pehme mööbli yle kuna mul allergia tolmulestade vastu :D) ja nõudepesuga. Pesu panen mina rohkem pesema ja teen ka süüa pigem mina. Üsna võrdselt vahetame prügikotte ja paneme pesu kuivama/korjame kuiva pesu kokku. Lastega tegelemisel on rohkem tema peal suurem ja minul väiksem kuna suurem on täiesti oma isa laps(ta joonistas eile issile isadepäevaks pildi hoopis ja kui kysisin kas emmele ka joonistad emadepäevaks siis sain vastuseks et eino sul oli ku juba sünnipäev..) ja väiksem lihtsalt on rinnalaps ja paratamatult tegelen seetõttu ka rohkem mina :D.
    Tööriistakohvrisse pole mul ka asja 😀

Vasta Jane Almers-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga