Noh, päris nii need asjad meie peres ei käi, et lapsed aga nuruvad raha ja mina siis aina köhin, küll oleme aga me raha teemal rääkinud ja minu lapsed saavad taskuraha kah.
Mind ajendas sellel teemal kirjutama eilses uudistesaates (ma ei mäleta, kas see oli reporteris või seitsmestes uudistes või lausa mõlemas) ilmunud uuringutulemused. Meelde jäi, et vanemad annavad taskuraha alates 7. aastastele lastele ning veel jäi meelde see, et summad olid päris suured.
Kui ma õieti mäletan, siis ka minu lapsepõlves oli nii, et iga nädal saime mingit taskuraha. Sinna juurde lisandus siis tol ajal meie jaoks orjatöö tasu. Kas siis niitsime muru või pesime autot või tegime midagi muud. Ilmselgelt selle eest vanemad raha maksma ei peaks, sest sa ise panustad oma kodu arengusse, aga kes sellist asja lapsena mõistab, eksole.
Meie lastel mingeid erilisi kodutöid pole, mille eest võiks neile preemiaks taskuraha anda ja iga nädal ei ole ka kindlat summat, mis nad saavad, sest minu arust on nad hetkel veel liiga noored, et mõista raha tegelikku tähendust ja kuidas oleks seda kõige mõistlikum kasutada. Sellepärast kogun ma neile kassasse raha. No need päris kassad, kuhu sularaha sisse saab panna. Olen mõelnud ka sellele, et pangas hoiused avada, kuid ma ei tea, kui hea mõte see on.
Muidugi lisaks sellele, et ma neile kassasse kogun, saavad nad ka taskuraha, aga seda puhtalt selle järgi, millal ma tahan neile seda anda.
Pigem pooldan ma seda, et ostan neile ise, kui nad midagi soovivad, sest kui raha nende käes on, tekitab see neis vahel väga segaseid emotsoone, sest nad ei saa aru a) miks ei saa näiteks 5 euro eest osta seda, mida hing ihaldab b) miks peab poes kokku arvutama, palju sa kauba eest maksma pead ja vaatama, kas sul endal on nii palju raha, et selle eest ka tasuda, c) miks ei või olla poesüsteem selline, kus valid ükskõik millise asja ning maksad ainult sellega, mis sul rahakoti vahel on, d) miks peavad olema hinnad arvudes.
Ehk siis selline tüüpiline lapselik mõtlemine. Ikka on ju keeruline lapsele seletada, et kui ma annan talle 5€, siis selle väärtuses peab ta ka poest midagi valima. Või vähem kui 5€ eest. Nemad aga tihtipeale ei mõista, miks nad ei võiks anda kassatädile raha ja valida poest midagi, mida tahaks. Miks peab hindu vaatama? 😀
Poes nad on mõnel korral ise käinud ja ostnud. Viisakusvormid nagu “tere, aitäh, head aega” on neil kenasti meeles. Nende jaoks on veel väga oluline võtta kassast ka tšekk, kuigi ega nad seda ei kontrolli, aga tunnevad teised end väga uhkelt, kui rahakoti vahel midagi on. Olgu nendeks sendid või paberraha või lihtsalt üks kassatšekk.
Mida nad ostavad, kui neil on päris oma raha?
Autosid! Päris tõsiselt. Kuigi nad reaalselt upuvad kodus nendesse, siis ostavad nad ikka ja jälle autosid, kui saavad minult või vanavanematelt taskuraha. Magus ei köida neid absoluutselt, küll aga need pisikesed metallist jublakad. Oi, kuidas köidavad!
Kokkuvõttes ei ole meie peres taskuraha väga aktuaalne teema. Nemad ei nõua ja mina ei jaga ka lahkelt. Vahel ikka ja mõni kord annavad ka vanavanemad, aga nii väikesed lapsed ei oska veel väga rahaga mõistlikult ümber käia. Pigem on selles eas (3a ja 5a) taskuraha andmine rohkem… raiskamine. Samas, tegelikult on see pisut ka õpetlik ettevalmistus, kuidas poes ostlemine käib.
Kas teie annate oma lastele taskuraha? Millal ja kas kindla summa?
Mina ptsustasin et nüüd oleks aeg hakkata andma ja nii annangi talle igakuu 10€ taskuraha mille eest saab ta osta endale midagi meeldivat või siis kogub ja ostab midagi hinnalisemat. See kuu siis sai ta endale nätsupalli masina. Järgmisest kuust pidi koguma hakkama aga eks näis. Ta nagunii tahab saada nii kalleid asju et eks ta siis valib ise kas saab lõpuks selle mida tahtis aga on kallis või raiskab ära. Muidugi saab ta ka edaspidi poes koos käies valida endale ühe maitsva asja. Sente oleme kogunud beebi ajast peale ja oleme paar korda tühjaks vahetanud. Euroste ja kuldsentide eest ta käib nagunii aegajalt poes sest kasutada oma raha on jube lahe.
Mina sain lapsena aind siis taskuraha kui ma seda vanematelt küsisin.
Vanaemalt ja vanaisalt sain siis kui neil tuju tuli. Tädi aga teadis et muud moodi mind ja mu vennda tööle ei saa kui ainult rahaga seega iga kartulimardika pealt saime me 1€ euro ja kui minul õnne polnud siis sain lohutuseks 3€
Nüüd kui juba ei ela kodus ja käin emal külas siis ema alati küsib mida sul vaja on ja ainult ostab ning mina lähen alati Rakvere tagasi nagu kaamel.
Mäletan ise veel hästi kui sain taskuraha aga arvutada veel eriti ei osanud, siis sai kohalikku külapoodi mindud ja poemüüjale raha antud ja küsitud: “Tere, mis ma selle raha eest saan?” 😀