Vaatasin vanu pilte ja avastasin, et meil Geiduga oli viimati selline päris kohting 10. märts. Mäletan, et käisime Naistepäeva puhul Antonius restoranis, Tartus.
Kuigi ega see väga mingi kohting ei olnudki, sest Kristofer oli meiega kaasas ja aeg läkski kõik söömisele või temaga tegelemisele. Ma ei soovita väikese lapsega sellisesse kohta õhtustama minna ja just nädalavahetusel ning õhtusel ajal, sest kuigi seal oli peale meie veel ainult üks paarike, siis mulle tundus, et Kristoferi lalisemine häiris neid natuke ja egas ma seda pahaks ei pannud.
Üldse on meil seda kahekesi olemise aega väga väga vähe. Minult on ikka vahel küsitud, kas käime kahekesi kuskil või mis me üldse teeme, kui meil on võimalus kahekesi olla.
Ütleme nii, et meil tegelikult pole seda võimalust. Kui siis väga väga harva. Asi on selles, et ma ei usalda igaühe hoolde oma lapsi või siis näiteks suuremaid võin ju viia kellegi hoolde, sest tean, et nendega raskusi ei ole, aga samas Kristofer veel nii pisi ja täitsa emmekas, et teda päris nii lihtsalt ei vii hoidu.
Üldiselt ma olengi viinud ainult oma vanemate juurde lapsed, kuigi viimasel korral oli Kristofer päris jonnakas seal alguses olnud, sest ta isegi mu vanemaid võõrastab natuke. 😀 Nii ongi kujunenud, et pigem ei võta seda aega, et kahekesi olla, sest sellega kaasneb alati nii palju planeerimist ja põdemist ja helistamist (ma olen see ema, kes koguaeg helistab ja küsib, mis lapsed teevad, kas on kõik hästi ikka, no ei oska olla ilma nendeta ja kui mu ema kõne vastu ei võta, kujutan juba ette, mis kõik juhtunud on ?) ja ega minu vanemad ju käivad ka tööl ning tahavad nädalavahetusel puhata.
Eks tegelikult vajab iga paar seda kahekesi olemise aega, vahet pole, mitu last sul on. Mina tunnen küll, et meie suhtes on palju rohkem pingeid ja stressi, sest ei saa kahekesi üldse olla. Meie see kahekesi olemise aeg ongi õhtuti, kui lapsed magavad, aga siis olen mina päevast ja Geit tööst nii väsinud, et pole viitsimist väga rääkida ja muljetada, mis päeva jooksul tehtud sai.
Minu jaoks on suhtes äärmiselt tähtsal kohal rääkimine ja kahekesi olemine. Nende kahe jaoks peab lihtsalt aega leidma, kuigi meie oleme end laste vahele ära kaotanud ning kipume neid tähtsaid asju unustama. Ema ja isa kõrvalt on tähtis olla ka naine ja mees. 🙂
Geit ei pidanud ju tööl käima ? 😀
Nüüd käib juba mõnda aega ?
Just täna üritasin meenutada milllaaal me viimati kahekesi kuskil käisime ja see oli äkki juulis kui paar tunnikest saime nautida head muusikat. Viimasel ajal ei õnnestu meil ka õhtuti teineteise jaoks aega leida. Laps uinub nii hilja, et selleks ajaks läheme ise ka juba voodisse ära? mingi aeg tšekkasin kuskilt vautserit Antoniuse restosse, kolm käiku kahele inimesele, aga jäin kõhklema, millise kohaga tegu on ja kuhu ma lapse jätan. Lasteaias käimine on ta muutnud klammerduvaks ja minust maha jääda ta ei taha. Vanaemad on kaugel ja käivad pikki päevi tööl. Aga peab ikka selle aja ja võimaluse leidma. Näen kuidas mõlemale kuluks see ära?
Me ka Geiduga ikka aegajalt ütleme teineteisele, et meil on seda kahekesi olemise aega vaja, aga midagi ette ei võta, et see teoks teha ?
Mul tihti on nii, et kui ka laps peaks varem uinuma, tahan hoopis seda PÄRIS MINU aega. Seega elukaaslane jääb jälle ootele ?