Kolmekäiguline õhtusöök Tartus

Kingitus.ee kirjutas mulle ning palus, et ma valiksin nende lehelt ühe elamuse, mida tahaksin kogeda ning hiljem blogis kirjutada. Mul oli üsna raske valida, sest elamusi on sellel lehel palju ning kõik tunduvad omamoodi põnevad, lõõgastavad või huvitavad. Täiesti spontaanselt valisin kolmekäigulise õhtusöögi kahele Antonius Restoranis, Tartus (link!) .

Õnneks olid lapsed kõik selleks ajaks terveks saanud, seega viisin vanemad kutid sõbranna juurde ja Kristofer tuli meiega kaasa.

Mulle meeldis see, et restoran asub Tartus. Olen selles linnas väga vähe käinud, ehk ainult läbi sõitnud või mõnest poest korra läbi hüpanud, aga pikemalt pole olnud võimalust Tartuga tutvuda. Sellel korral sai veidike ka vanalinnas jalutatud.

Peale jalutuskäiku suundusime restorani. Kõik oli nii uhke ja peen. Üks väga viisakas härra võttis meid kohe vastu, mina võtsin jope seljast ning too härra palus selle oma kätte, et saaks riidepuule riputada. Mina vana mats ütlesin, et võin seda ise ka teha ega saanud aru, miks peaks keegi mind nn orjama, aga lõpuks taipasin, et selle nimi on ülim viisakus. Mõtlesin, et jube viisakas inimene ikka. Lausa nii viisakas, et kõhe hakkas seest. 😀

Andsime üleriided ära ja meid juhatati alla restorani.

Restoran oli minu silmis megapeen, sellise antiikse hõnguga. Meil paluti kohad valida. Poleks ma märganud, et ruumi üks sein on peegel, oleks ma kindla sammuga vastu seina kõndinud, sest ma tahtsin just neid kohti sealt “tagant”, mis oli tegelikult restorani peegeldus. 😀

Meid teenindas üks hästi armas ja ilus neiu. Tutvustas menüüd, pakkus meile tervitusampsu, uuris ja puuris, kuidas toit maitses ning oli niisama meeldiv inimene.

Eelroaks võtsime mõlemad käsitöödžinniga marineeritud Härjanurme vikerforellifilee fenkoli-spinatisalati, kasesiirupi, marineeritud redise ja peedimajoneesiga. Ma pole midagi sellist kunagi söönud, kuid meile mõlemale maitses.
Pearoaks valisime ühiselt Eesti lamba sisefilee, kuusevõrse-metsmustikakastme, punase sibula ja ahjuköögiviljadega. Lambaliha olen ma ennegi söönud ning mustikakastme kooslusega oli see kuidagi veider ent maitsev kõhutäis.
Magustoidu valisime ka mõlemad sama ehk Antoniuse käsitsi valmistatud jäätiste ja sorbettide valiku värskete marjadega.
Kui ma tavaliselt sorbetti ei söö, siis see valik viis keelealla. Punane oli magus, šokolaadi oma selline vähem magusam ja kollane pigem mõru. Huvitav maitsete kooslus oli selles kausis.

Teenindus oli nii viisakas, et tekitas iseendas küsimuse, kas me oleme oma elu jooksul üldse nii viisakaid inimesi kohanud? No ilmselgelt on see nende töö, arusaadav.

Meie, maakad, tunneksime end ilmselt mugavamalt sellel “sita teenindusega õhtusöögil”. 😀

Kas kõhu saime täis? No ütleme, et restoranist lahkudes oli selline tunne, et kõht polnud tühi ega ka pilgeni täis. Selline vahepealne.

Mulle meeldis restorani asukoht – keldrikorrusel. Ja kuna see asetses seal, polnud telefonil levi, mistõttu on see hea koht, kuhu minna näiteks deitima. Saate rahulikult olla ja üksteise seltskonda nautida, ilma, et üks paarilistest Facebooki scrolliks või instasse storysid teeks. Me tegime küll pilte, et hiljem postitada, aga telefonis olemist ei olnud.