Ma ei suuda uskuda, et Kristofer on juba ühe aastane. Alles ma läksin kabuhirmul Järvamaa haiglasse sünnituse esilekutsumisele ja mõned tunnid hiljem pandi mu rinnale üks soe ja märg pambuke.
Nüüd, nüüd on möödunud sellest imelisest esmakohtumisest tervelt aasta ning ma ei jõua ära imestada, kui pikad on olnud temaga veedetud ööd ja päevad, kuidas on veninud nädalad ja kuud ent aastad jäävad ikkagi nii üürikeseks.
Peale Kristoferi sündi mõtlesin endamisi, mis on tema esimene sõna, mida ta kõige esimesena tegema hakkab, mida ta esimesena sööb, kuidas ta ühte või teist asja teeb ehk ootasin neid asju pikisilmi ent nüüd on ta neid kõiki teinud ja söönud ning mina ainiti mõtlen, kuidas aeg meil käest sõna otseses mõttes libiseb.
Meil on ikka vedanud, et saame lapsega esimesed poolteist aastat kodus olla ja näha tema kasvamist, igat pisidetaili nende arengus, olla ja saada kõigest osa, mida su laps näeb, katsub, kuuleb, õpib. See on nii võimas!
Mida aastane Kristofer oskab? Oeh.. kust alustada? 😀
Kristofer sööb peaaegu kõike, mida meiegi. Ta endiselt käputab, sest vahel on tema arvates see kõige mugavam viis madalat profiili hoides jõuda kohani või asjadeni, kuhu emme ei luba tegelikult minna. Ta kõnnib toe najal väga väga kiiresti, sekundiga jõuab ühest punktist teise. Üsna tihti laseb ennast toe najast lahti, et ise seista ja oskab ilusti “kukkuda” nii, et ta endale haiget ei teeks.
Kristofer ütleb üsna mitmeid sõnu, nagu näiteks atäh, emme, mämm-mämm, oi, tadaa, kaka, iss, opa, papa. Kindlasti on seal midagi veel, mis mulle hetkel ei meenu, aga need on põhisõnad.
Kui Krissu sülle tahab, haarab ta minu või Geidu ühest käest ning toob selle enda külje peale, justkui tahaks, et võtaks temast kinni ja tõstaks sülle. See on lihtsalt niii armas!
Hendrik ja Raimond hindavad ja hoiavad Krissut väga. Nad hoolitsevad tema eest lihtsalt koguaeg. Kas sa tahad mänguasju? Kas sa tahad süüa? Kas sa tahad juua? Ega sul mähku täis pole? Kas sul on külm? Tahad kaissu? Oh kuidas ninnunännutavad. Ma ei ole ühtegi nii hoolivat inimest, kui Hendrik ja Raimond, veel kohanud. Lihtsalt hämmastav on kõrvalt vaadata, kui palju nad panustavad Krissu heaolu nimel. Kui palju hoolivust ja armastust on nii väikestes inimestes. Minu elu on palju kergem tänu neile, sest nad tõesti tahavad 100% ja kogu südamega Kristoferi kasvamise ja õpetamise juures olla.
Elu ei saa olla veel ilusam, kui minu kodus on just nii imelised ja armsad lapsed. Palju õnne, meie pere pesamuna! ❤️
Väga ilusad pildid! ?
Aitäh, Katrin on väga hea fotograaf ?