***

Kuhu neil kiire on?

Kas teil on ka nii, et üks hetk saate rasedustestile kaks triipu, järgmine hetk on üks soe ja ligane pamp teil rinnal ning kolmas hetk tahab ta juba ise oma voodit kokku panna? Küsimus on suunatud eelkõige lapsevanematele siis, ilmselgelt, aga võivad vastata ka nt lemmikloomade omanikud, kui väga tahavad.

No ma ei tea, ma mäletan seda päeva, mil Raimond sündis nagu eilset päeva. Ärkasin hommikul rämeda ärevusega, sest kell 8 pidin Tallinna ITK-s olema – esile kutsumine. Eelmine päev oli meil külas korralik seltskond ja pidasime päev enne ära Geidu sünnipäeva – tal oli samal päeval sünnipäev, mil Raimondit hakati välja meelitama. Etteruttavalt ütlen, et jah, neil ongi nüüd ühel ja samal päeval sünnipäevad. 🙂

Ja ma lihtsalt tiksusin seal, ise null tundi öösel maganud ehk megaväsinud. Geit käis veek burksi endale toomas ja sõi seal, lamas kott-tooli ja vaatas mind nagu kinoseanssi. Ainult popkorn oli tal veel käest puudu.

Sünnituse ajal pakuti mulle ka naerugaasi, aga ma jäin sellega hoopis magama. Tekkis tunne nagu oleks täiega purjus ja tahaks lihtsalt magada – no kes ei tahaks keset sünnitust natuke sõba silmale saada, eks. 😅

Sünnitamine ise oli väga rets. Teine sünnitus, aga hulga hullem, sest lasin hirmul enda üle kontrolli haarata, pressisin kõik näkku ja pärast sünnitust kõndisin ringi täpselt sellisena nagu keegi oleks mulle näkku väga intensiivset nõelravi teinud. Lisada sinna juurde veel see, kui arulagedalt ma keset sünnitust endale kedagi appi karjusin, sest et noh… natuke valus oli ja see aitas küll.

Aga ma olin nii nii õnnelik sellel päeval. Mu nunnu Raimond sündis. Ei jõudnud ära oodata, et saaks ta juba koju viia.

Ja täna on ta juba 7 ning sügisel läheb kooli.

Mul Krissu ja Adeelega pole veel seda heldimust olnud, et omggg juba nii suur kuigi nad juba on päris suured. Hendrikuga olen seda heldimust juba ligi sada korda läbi elanud ja ikka taban end diivanil istumas, vaatamas, kuidas minu suur Hendrik midagi asjaliku teeb ja ta vaatab mind sellise näoga vastu, nagu mul oleks kolmas silm või midagi.

Raimondit on üks, aga vahel tundub, nagu ta oleks vähemalt nelja eest, st kui ülejäänud lapsed on õues ja Raimond üksi minuga, siis ma ei saa arugi, et teised lapsed õues on. 😅

Aga Raimond on üsna raske iseloomuga laps. Parajalt emmekas ja laseb minust üsna raskesti lahti, mis ei ole ilmtingimata halb omadus eks, aga vahel on sellega päris keeruline.

Lastest ongi vist kõige emotsionaalsem ja aktiivsem Raimond – ja ühtlasi on temaga ka kõige rohkem vaidlemist ja jutuajamisi ja… varajase puberteedi mõtteid. 😅 Aga ta justkui korvab kogu peavalu oma tublidusega, st ta paneb kõigele siin kodus ja mujal oma käe külge.

Vaja muru niita? Kutsuge Raimond!

Vaja koristada/nõusid pesta/pesu pesta? Kutsuge Raimond!

Vaja puid lõhkuda? Kutsuge Raimond!

Vaja mööblit kokku panna? Kutsuge Raimond!

Isegi pisemaid paneb riide ja viib neid õue mängima. Ja toidab. Ja hoiab kaisus. Ja vahel ma mõtlen, miks ma üldse siin olen? 😅

Ehk siis ta on selline paras aktivist, natuke peavalu ja üks hästi rõõmus laps.

Ma nii nii ootan septembrit, et näha, kuidas ta kooliga harjub ja kuidas minema hakkab. Raimondil on selged numbrid sajani – oskab lugeda ja kirjutada neid. Oskab natuke lugeda – küll mitte väga soravalt, aga päris hästi. Oskab arvutada 20 piires. Ma arvan, et täitsa valmis kooliks ja tahaks juba kooliasju temaga ostma minna. 🙂

Loen nüüd pisematele sõnad peale, et nad nii ruttu ei kasvaks. Kuigi me mõtleme, et jeesus, millal see päev juba läbi saab, siis tegelikult läheb aeg niii ruttu ja ei jõua silmagi pilgutada, kui nad juba suured on.

Huvitav, kas mu ema ka vahel mõtleb, et alles ma ju sündisin ja juba on mul endal neli last? Vaevalt, aga äkki sai siit mõtteainet nüüd. 😅

Share this:

1 Comment

  1. Merrr

    4. mai 2021 at 10:57

    Mul veel seda laste õnne pole aga küll varsti ka see tuleb . See eest on viie aastane kassi pätt . Ega teda vaadates tuleb ka tihti heldimus peale ,et alles me tõime ta väikse pambuna oma käte vahel varjupaigast koju . Alul oli pisike arg preilike seal varjupaigas aga nii kui meile jõudis tundis end kohe hästi ja arg kiisu oli kadunud . Teeb tihti pätusi ja nõuab kõva häälega süüa aga see eest oma ja nunnu . #Suurlooma armastaja räägib ka ju 🙂

Leave a Reply