***

Kui ärkad invaliidina

Eile oli trennipäev ja mis te arvate, kas ma olen täna invaliid või jaa? 😀 Ulme, ma ei saanud isegi voodist püsti ilma, et ma oleks voodi kõrval oleva kirjutuslaua abi vajanud.

Ma tunnen lihaseid, mille kohta arvasin aastaid, et need on juba ära kärvanud ilmselt. Isegi kõhulihased on mul veel alles. Mul polnud õrnaaimugi nende olemasolust.

Eilne trenn oli isegi päris okei. Ma ei mõelnud kordagi, et tahaks maa alla vajuda või okei, ma rohkem ei suuda. Pushisin lõpuni ja ma tean, et see kõlab minu, kes ma pole aastaid trenni teinud, suust väga veidralt, aga mõned harjutused olid isegi päris mõnusad. Ma tahaks juba homset, et uuesti teha!

Lappasin hommikul laste riideid kokku ja… me alles suvel ostsime neile mitu rekkatäit riideid, aga avastasin end keset lappamist, et peaks uuele šopingutiirule minema. Teil ka lapsed nii ruttu kasvavad? Adeele kandis suvel 74 ja nüüd hops, 92! Krissu peab õnneks hoogu, aga suurematel poistel on ka selle kasvamisega kuhugi jube kiire.

Tegelesin eile vahelduseks ka asjalikke asjadega siin, nt tegin füüsikas hindelise töö ära. Ütleme nii, et päris raske on aja peale tööd teha, kui sul kõrval kaks titte on. 😀 Keset tööd läksin alla Adeelele ja Krissule kakaod vaaritama, sest noh, ma üritasin küll neid ignoreerida, a mul on selline tunne, et nende nõudmine läks aina valjemaks ja pealetükkivamaks.

Sain ikkagi töö ära esitatud ja 1 punkt jäi viiest puudu. Täna avastasin, et õpetaja on mulle kirjutanud, palunud mul ühe ülesande arvutuskäigu uuesti teha, et ta ikka saaks 5 mulle panna. Nii lahe! Muidugi ma tegin ära selle.

Füüsika iseenesest raske ei ole, aga kuna ma õppisin seda nii mitmeid aastaid tagasi viimati, ei pruugi kõik meeles lihtsalt olla. 😀 Mul oli Vändras koolis käies nii hea füüsika õpetaja, et hea põhi on all küll.

Plaanisin täna saata Krissu ja Adeele LÕPUKS lasteaeda, aga hommikul ärgates kuulsin, et Adeele köhib. Okei. Nojah. Ma ütlen, see sügis on ühest küljest nii nõme aeg. Samas, neil on esimene aasta lasteaias ja olen lugenud, et siis pidigi see haiguste periood kõige hullem olema. Eks me siis tantsime terve päev. 😀

Nädal on möödunud kuidagi uimaselt ja üldse ei viitsi midagi teha, a kui diivanil niisama lösutada, siis hakkab ka mingi nõme süütunne seest närima, et mis mõttes sa siin niisama passid. 😀

1 thought on “Kui ärkad invaliidina”

  1. Haha, mu 1a6k poiss kannab 92/98 riideid ja 25 jalatseid, ja 12aastase tüdruku jalanumber oli sügiseks järsku 36 pealt 38,5/39 peale hüpanud+ ta ise ka 6cm pikkust, nii et sel sügisel tuli meil mõlemal lapsel kõik riided + kõik jalatsid uued osta.. Talveasjade ostmiseks kohe alles läheb. 🤭
    Oi kuidas mulle meeldib suvi, sest siis saab paljalt käia. 🤣

Vasta Tiina-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga