Kui avastad, et ei olegi nii badass mutt

No ma ikka lõpuni välja lootsin, et lähen homme arki sõidueksamile külma närviga, rehman käega ja mõtlen, et ah, teen lihtsalt ära.

Ma pean teid vist selles suhtumises süüdistama – te ikka alatihti kirjutate ja kiidate, mis powerwomen ma olen, et siin nelja lapse kõrvalt, rasedana, käisin gümnaasiumis ja autokoolis… See powerwomen suhtumine hakkas vist liiga palju pähe ja nüüd ma olen ühes koledas kohas oma ajuga. 😀

Ega ma tegelt siiani mõtlen, et mis see sõidueksam ära ei ole ja läheb nagu läheb ja saab, mis saab ja kui läbi kukun, siis teen uuesti jne – AGA…. seda mõtleb üks tilluke ajuosa ainult ja mulle tundub, et mida lähemal see päev on, seda väiksemaks see osa muutub.

Me ju oleme ikka harjunud näitama välja, kui kõvad tegijad me oleme ja saame kõigega hakkama ja kõik tuleb suurepäraselt välja ja…

Emmeeeeee, ma kardan!!!!!!!!

Okei, see läks nüüd liiale. 😀

Aga nagu, nii, kui ma sellele sõidueksamile mõtlen, tahab mu sisikond mu kehast lahkuda ja mitte suu kaudu…. Mu süda hakkab nii kiiresti peksma ja ma näen juba mitu nädalat unes õudukaid, kuidas ma sõidueksamil auto sodiks sõidan.

Ja kuigi ma siin pea igapäevaselt autoga ringi vuran ja tean, et tegelt saan täitsa hästi hakkama ja ma armastan autoga sõitmist, siis… tahaks looteasendis lihtsalt nutta ja selle eksamiaja ära tühistada. 😀 Mida ma ilmselgelt ei tee, hehee!

Käisime täna ka Viljandi vahel sõitmas, et noh… see ärevus välja sõita endast ja natuke isegi aitas. Nüüd kuidagi rahulikum olla ja ei teki enam paanikat, kui sõidueksamile mõtlen.

Ega ma ausalt öeldes ise ka ei tea, MIDA ma täpsemalt kardan. Sõiduõpetaja kiitis ka, et sõidan hästi ja raudselt teen eksami ära, aga… ma ei tea. Ma ei tea, noh.

Ah, läheb, kuidas läheb… mis seal ikka. 😀 Täna öösel ma ilmselt magada ei saa…. ?

Update: sõidueksami sain sooritatud – üks lamp pisiviga oli ja noh, polnud tegelt see asi nii õudne midagi, haha. 😀