Ma poleks eales arvanud, et abielu teema mind seestpoolt nii… elevusse ajab. See on… oli teema, mille üle arutlesime alati naljatades ja käega rehmates, et ah, miks meil seda vaja oleks ja mis point sellel on.
Jõudsin peaaegu terve päev elevuses olla, kui sõbranna kirjutas ja uuris, millal me kavatseme abielluda. Vastasin, et tahaksime 26.06.22, aga kui ei saa, pole ka hullu. Võiks vähemalt suve peale kuupäev ikka jääda. Ta küsis, et kas ma olen siis nii kindel, et oleme elu lõpuni koos, sest tahame abielluda?
Noh, meil on 4 last, mis siin enam kindel olla. Neli last ühendab väheke rohkem kui abielutunnistus, mis seal salata. 😀
Vastasin üsna napisõnaliselt, et kes seda teab, sest kes teab? Mina küll ei tea. Ma tean, mis praegu on ja mida ma praegu tahan, aga ma tõesõna ei oska öelda, mis elu meile nt 20 aasta pärast toob. Või varem.
Sõbranna hakkas siis tooma välja erinevaid põhjuseid, miks meie abielu ei ole hea mõte – tülid, suhteprobleemid, ebausaldus. Vihjates justkui nagu meie suhe oleks rämedalt persses, aga näitame välja vastupidist ja teda tabas suur imestus, kui luges, et tahame abielluda.
Noh, ei hakka isegi varjama mitte – tülitseme, möliseme, olen sõbrannale ka kurtnud, et noh, pekkis on ja närvidele käib, aga nagu ma ka talle ütlesin, siis igas suhtes on probleeme ja vahel tahakski tsaupakaa öelda ja minema kõndida, aga kõige tähtsam, vähemalt minu jaoks on see, et üritatakse koos lahendada neid probleeme ja parandatakse suhet. Ei?
Me oleme Geiduga niiii palji vigu teinud. Nii palju tülitsenud. Nii palju kasvanud ja õppinud ja endiselt siin, endiselt koos. Ta on minu inimene. Omas head ja vead – tõsi. Minul on ka. See on elu.
Kui ma jääks ootama ideaalset suhet, et vot, nüüd on kõik täiuslik ja valmis abieluks, siis… ma sureks oodates. Meie suhe ei saa iial olema ideaalne. Ja ma ei teagi, mis see ideaalne suhe tema meelest on, aga seni, kui me mõlemad üritame ja tahame, ongi see meie jaoks ideaalne. Just sellisena, nagu ta on.
Sõbranna heitis ette, et me ei käi kuskil eraldi vaid alati koos. Et hoiame üksteist kinni ja kas ma tõesti tahan elu lõpuni oma vabadusest ilma jääda ja kas mul kahju ei hakka? Tegelt tuleb veits nutt ikka kurku neid ridu uuesti lugedes…
Ma vist ei tahagi rohkem seletada tema sõnade tagamaid ja lihtsalt tuletada meelde, MIKS mul ei ole sõbrannasid või miks mul on nii faking raske mõne naisterahvaga lähedaseks saada. Sest kui sul on olnud suhtes probleemid ja ainus inimene, kellele sa tunned, et saad rääkida südamelt ära, hakkab sulle seda kunagi nina alla hõõruma, siis see on valus. Ja mitmed muud põhjused sinna juurde…
Ja see sõbranna, selle asemel, et tunda rõõmu ja rõõmustada koos sinuga, on nii valmis sulle rääkima ja nina alla hõõruma kõike, mida sa oled talle kunagi kurtnud, sest et, nagu ta ütles: sõbrannad ütlevadki ausalt, mida nad arvavad, mitte ei valeta….
Jah, ilmselt olen mina see debiilik, kes tänamatult sõbranna heast tahtest avaldatud arvamuses midagi head ei oska näha, sest ta ju ütles kogu selle vestluse jooksul mitu korda, et ta ei mõtle midagi halvaga.
Umbes nagu need vennad, kes mul siin kommentaaris lasevad, et “ma ei taha sind solvata, aga sa oled rõve lehm”.
Nojah. Aitäh. Mis ma muud oskan öelda. Soovitan rohkem peeglisse vaadata ja oma suhted ka üle kaeda enne, kui lähete teiste omadest vigu otsima.
Ja noh, hea meeldetuletus endale ka, et pole vaja igaühele hinge puistada alati. 😀 Ise olen loll. Ja ilmselt veel lollim, et siin südant puistan, sest ma ei taha üldse sellist nn musta pesu blogisse pesema tulla, a vahel mõtlen mina ka, et pekki kah, teen ka seda, mida mina tahan.
Lähen nüüd magama. Nagu Geit ütles ja nii ongi, siis homme uus päev ja uus algus ja tuju parem. Jep. 🙂
Mitte ükski suhe ei ole ideaalne ja usun, et kõigis suhetes on tülid ja kõik muu…. Ja see ongi normaalne ? Tugevamad jäävad kokku, kes oskavad päriselt suhet hoida ja hinnata. Vahel ongi raske, aga sellest raske olekust õpitakse. Õpitakse olla parem ja teha paremini. Need pole õiged sõbrannad, kes nii käituvad. Vahet pole kui raske ka inimesel oleks teatud hetkel, õige sõbranna on nii heas kui halvas temaga, mitte ei soovi enam vähem lahku minekut, või ei näita näpuga… Et temaga küll ära abiellu…või nagunii lähete kunagi lahku. Siis võiks iga suhte kohta nii õelda.
Ja tõesti, tülisid ja kõike muud võib kõigil palju olla elu jooksul, aga need kes ikka päriselt oma suhet oskavad hoida ja hinnata, ei jookse probleemide eest vaid oskavad lahendada neid. Rääkida probleemidest. Hoida pere. Mitte ei jookse järgmise juurde.
Mul on teie üle hea meel, et hoiate üksteist.
Noh, mis ma oskan öelda! Ütle sõbrannale, et lahutus on ka olemas, mis sest, et kallim, kui abiellumine ?
Ps! Elada tuleb hetkes. Kui praegu tundub õige, siis pole kellegi asi kobiseda. Tulevikku ei tea keegi ette ja auto tahavaatepeegel on põhjusega väiksem kui tuuleklaas ees.
Ma ütlesingi, et alati saab lahutada ja minema minna. 😀
Ma pigem loen välja ,et see sõbranna on kade Sinu peale ,et sa abielu randa sõuad.
Las ta siis olla kade.
Ära sina lase tema pärast oma heal tujul ja liblikad kõhus tundel jahtuda/ära lennata.
Tublid olete
Ma mõtlen alati, kui sa oled jälle mõne sellise “sõbranna” saanud, et kuidas sa ometi sellised üles suudad leida 😀
😀 ma isegi ei oska vastata midagi..
Ma ei saa aru, miks koguaeg on probleem, kui elukaaslased või abikaasad igalpool koos käivad. Mulle päris ausalt meeldibki mehega igal üritusel või niisama toidupoes koos käia. Kui pean üksi kuhugi pittu minema, siis pigem ma ei lähe. Ja samamoodi kuulen pidevalt, et noh sa ei oska üldse üksi midagi enam teha, aga miks ma pean, kui ma ei taha? Aga jah, mul ka aind paar head sõbrannat ja neileginagu suhteprobleeme ei kurda eriti..
Minul millegipärast ei jäänud sellist muljet, et su sõbranna pahatahtlikkusest seda kõike sulle ütles. Võibolla tahtiski üle tsekkida, kas oled ikka kõigele mõelnud, ka halvale? See on sul väga õige, et lapsed seovad teid nagunii kogu eluks, abiellumine on lihtsalt loogiline samm selle kõige juures 😉 Edu teile ja jätkuvat armastust!
Ilmselgelt räägib siin kadedus. Enda suhe on ebaterve ja siis hakataksegi vigu otsima teise omadest.
Olen ka läbi mitme aasta mehega tülitsenud, peaaegu lahku läinud ja ikkagi oleme koos. On olnud väga rämedaid tülisi, aga ideaalne suhe ei olegi selline kus istutakse üksteise kõrval naerunägu peas ja lillepärg peas kuni elu lõpuni ?
Ma ei suhtleks vist enam sellise sõbrannaga.
Ja ühtlasi tuletab mulle ka meelde et mitte kellegile ei tohi väga kurta sest kunagi maksab see ilmselt valusasti kätte. Olen ka klassikaliselt nö “sõbrannatu”
Ei oska väga lihtsalt leida selliseid kellega mul klapiks ja keda usaldada saaks.
Soovitan teil mõlemal lugeda Gary D. Chapman raamatuid “Armastuse 5 keelt” ja “Pika ja õnneliku abielu saladus”.
Kas sina tead Geidu armastuse väljendusviisi ja tema sinu? Kui ei, siis suhte paremaks loomisel on need raamatud suureks abiks, usu mind (:
Ma kunagi tahtsin nii väga abielu ja kõike. Aga mees oli arg ja pelgas, nagu oleks see mingi üüratum lõks vms. Aga oleme ilma ametliku paberita olnud koos varsti 20aastat, muidugi on ka lapsed. Vb on asi minus, aga mu meelest on abiellumine äge, efektne, tundeküllane jne siis, kui suhe on tunduvalt värskem kui 10, 15, 20 aastat 😀 Kuidagi lamp tundub abielluda pärast nii pikka aega, eriti kui on juba nii selge, mis probleemid suhted on, kui kergesti/raskesti need on ületatavad jms. Mul isiklikult pole juba ammu vähimatki huvi abielu vastu. St selle tseremoonia jms vastu. Mdea, ju ma nii dead inside. Okei, ühise nime eesmärgil võiks ta ju ära vormistada, aga samas mul nii suva. Nime saab niisama ka vahetada 😀 Ja noh. Ma ei välista kohe üldse, et ma ühel hetkel mehest lahku minna ei taha. Sest tõesti, probleeme on igasuguseid. Aga on ka palju head. Nagu kõigis suhetes ikka. Küsimus, vaid, kuidas need omavahel tasakaalus on ja püsivad. Ja ma tean, et need ikka miskipärast sinna kehvema poole kreeni tahavad vajuda. Nüüd ja täna ja kohe lahku ei jookseks, aga miski mu sees ütleb, et varem või hiljem see hetk tuleb ja no selliste sisetunnetega abielu registreerima minna, lubama, et nii heas kui halvas jne on suht…… abielu kui selle tähenduse lörtsimine. Niiet me elame koos kaua elame. Lapsed jäävad ühendama nagunii. See, mis otuseid teised vastu võtavad, pole kuidagi minu asi, jätab ka külmaks 😀 Sõbrannade jutt jookseks mulgi ühest kõrvast sisse, teisest välja, kui tegu poleks just nende hoiatusega, et kuule, kamoon, su mees on vägivaldur või sarimõrtsukas või midagi veel hullemat.
Minu meelest õiges suhtes ongi selliseid tülitsemisi ja jagelemisi ka..tähtis on hoopis see,kuidas neid tülisid lahendatakse ja suudetakse tugevamana ja paremana edasi koos minna. See aitab palju paremini näha kas suhtel on mõtet ja kas ja kuidas suhte koos olemiseks vaeva nähakse. Ehk siis tähtis pole mitte kui pikk ja raske on teekond vaid lõpptulemus. Kui suudetakse probleemid ja tülid ära lahendada siis järelikult ta armastab sind ja tahab sinuga koos olla. Kes pole abieluks valmis oleks juba ammu plehku pannud. ? Teie suhe aga näitab,et see olgu kui raske,aga on vaeva väärt ?! Tähtis kuidas te ise teineteisega asjad korda ajate ja kuidas pingutate et see suhe ka püsiks! Kui need jagelemised pole kuidagi teie armastust teineteise vastu kustuma pannud, siis järelikult on teil õige suhe ja teete seda õigesti.Pea püsti ja edasi! Ära lase kellelgi ega millelgi oma arvamust asjast muuta! ?
Misasja su sõbranna on enda arust 😀 Ma olen abikaasaga abielus olnud ligi viis aastat. Tülisi on meil ka enne abielu olnud , tülid lihtsalt muutuvad, samamoodi nagu muutub ka ju elu aastatega. Tülid on erinevad, samas aga on ka meie suhe oluliselt tugevam. Tülid ei teki ka enam tühjast tähjast. Ka meie käime igal pool sisuliselt koos, hoiame ka käest kinni, kallistame, aga ma ei tunne kuidagi, et minu vabadus on kadunud. Ma käin nii palju üksi tööl, et tahangi enda abikaasaga ringi käia ja tema läheduses olla. Arvan, et su sõbranna on lihtsalt kade. Või negatiivne.
Mul siuke tunne, et see n.ö “sõbranna” ise veits kade. Mis see tema asi on mis sina oma eluga teed. Ja ma käin ka phm igalpool koos oma abikaasaga, sest koht kus elame meil lihtsalt pole väga sõpru ja kas me siis peame üksi ringi töllerdama. Ja minu teada kui sa abiellud kellegagi siis ju öeldaksegi, et ta on su parim sõber. Nii, et saada oma n.ö sõbranna kuu peale ja ela oma elu nii nagu tahad?