Praegu on selline mõnus rahu ja vaikus – suuremad on koolis. Geit magab pisematega. Mina mõtlen. Istun diivanil, akna all, vaatan vihmasesse õue. Tavaliselt ma ei saa mõelda, sest… sest mul on lapsed ja me ärkame nendega umbes samal ajal. Vahel ärkan ma varem ja siis ma mõtlen.

Mõtlen elule. Mõtlen asjadele. Mõtlen inimestele.

Ülejäänud päeva ma ei mõtle, seega olen tark ja mõtlen hommikuses rahus ja vaikuses kõik tähtsad mõtted ära.

Täna mõtlen ma sellele, kui tühiste asjade pärast me tegelikult vaidleme, kakleme, tülitseme – ma ei mõtle siin ennast ja Geitu. Geit, ära sellest lausest siin kinni võtta, ma jään elu lõpuni tühiste asjade pärast vaidlema, kaklema ja tülitsema.

Ma räägin ülejäänud maailmast. Kui palju me pöörame tähelepanud täiesti suvalistele asjadele meie ümber, aga tegelikult saaksime nii palju enamat selle ajaga ära teha.

Jah, ma räägin iseendast ka. Ma olen viimasel ajal reageerinud palju asjadele, mis on tegelikult nii lambised ja mõttetud. Sekkunud teiste asjadesse, kuigi ei oleks üldse vaja. Pole lihtsalt mõtet. Kas ma kunagi saan sellest täielikult aru? Ilmselt ei, aga ma üritan endale vahel meelde tuletada, et mul on oma elu, mida elada.

Ja siis ma mõtlesin elule. Kui teistsugune see oli mõned aastad tagasi. Said kokku kellega tahtsid, läksid, kuhu tahtsid, tegid, mis tahtsid. Täna… täna, kui tahad kuhugi minna, pead näitama tõendit. Kui mõnus oli elu mõned aastad tagasi ja kui loll ma olen olnud, et seda elu lihtsalt tuulde loopisin. Ah, küll ma lähen! Ah, küll ma teen! Aega küll! Kuhu see spa ikka kaob? Kuhu see kino ikka kaob? Aega küll ja veel käia ja olla ja teha!

Aega on, aga võimalust? No seda ka, vastavalt tingimustele.

Aga point ongi see, et ma mõtlen, et mul on üht ja teist, et pole vaja kiirustada. Pole vaja kõike teha koguaeg. On küll. Kui su süda midagi tahab teha, siis peab seda tegema nüüd ja kohe, sest hiljem võibolla seda võimalust sul pole.

Ja ma mõtlen sellele, kui palju me põeme üle. Kui palju me muretseme üle. Kui palju me asju üle mõtleme. Kui palju me üle reageerime. Liiga palju. Ma üritan viimasel ajal asju hästi vabalt võtta. On, nagu on. Läheb, nagu läheb. Tuleb, mis tuleb.

Saatuse hooleks ei tasu küll midagi jätta ja tegutsema peab ise, aga samas olen seda meelt, et pole vaja ette või üle mõelda. Eriti nende asjade üle, mida me muuta ei saa.

Ma ei tea, kas teile tundub samamoodi, aga mul on küll selline tunne, et inimesed on liiga pinges. Ka mina. Vahel lihtsalt läheb nii.

Ja ma ei tea, kuhu ma oma jutuga üldse jõuda tahtsin või mis see eesmärk on sellel postitusel, võibolla ainult…

Fakk, keegi ärkas. Bye aju. Homme kohtume!