Ma ei maga veel. Mõtisklen kõige üle, mis eelnevatel päevadel toimus ja peab tõdema, et oli erakordne nädalavahetus.
Reedel ja laupäeval tegin midagi täiesti uut. Midagi täiesti ootamatut. Midagi elus esimest korda. Ausalt…. Ma ei suuda siiani uskuda seda. Tõsiselt suur eneseületus. Ma olen meeletult uhke.
Ja täna, täna käisime pildistamas. Ning nüüd ma tean, et ei lähe lastega enam never ever pildistama. Okei, lähen. Aga siis, kui nad teismelised on ja ei püherda enam mullas või trambi jalgu või röögi niisama. Hullumaja puhvet. Tõesõna. Mu närvid on ikka midagi väärt ka. ?
Aga üldiselt, mõeldes tagasi nädalavahetusele, siis oli see väga tegus. Ja see kõik andis mulle midagi. Midagi väga suurt ja olulist. Ma tegin midagi enda jaoks. Ja see muutis mu elavaks. Mitte, et lastega ma ennast laibana tunneks… Okei, vahel tunnen ka, aga ma mõtlesin, et…. ah, teate, mida ma siin ikka seletan. Arvan, et keegi ikka saab aru, mida mõtlesin.
Reedel on psühhoterapeut Rakveres ja ma ei jõua juba seda ära oodata. Ma tahan sinna minna. Ma tahan abi saada. Ma tahan terveks saada. Ma tahan olla see õnnelik ja elav Jane, nagu olin nüüd nädalavahetusel.
Mu peas ei olnud ühtegi kurba mõtet. Need tegevused ja käimised…. ma tegin üle pika aja midagi enda jaoks ja tundsin end kasulikuna. See oli nii hea! ❤️ Ja ma lähen magama rahulolu tundega.
Toredat uut nädalat teile!
Foto: Aspera Photography
Sinisilm oled kui arvad, et pubekad nõustuvad pildile jääma ?
Noh, kas just nõustuvad, aga vaevalt nad hakkavad nii piinlikult kuskil mullas aelema, röökima või jalgu trampima nagu minu omad praegu ?
Ülivahva on lugeda sinu seiklusi läbi elu. Vahel isegi isegi samastun sinu tunnetega. Lastega ei ole kerge, eriti kui neid on rohkem kui üks. Eks sul ole neid natuke rohkem kui mul kuid see ei tähenda, et ma end vahel väsinuna tunne või läbipõlenuna. Mul on kaks poega, üks saab novembris kuus ja teine saab kohe kohe 5 kuuseks. Isegi suur vanusevahe kuid vahel tunnen, et ei jaksa, et olen väsinud ja trotsi täis. Tegelikult mul on enda jaoks üsna vähe aega ja suur majapidamine lisaks, et mis siis tahta. Tuleb hoolitseda ja tugev olla.
Aga igatahes vöge lahe ja tõetruu on lugeda ainu blogi. Igapäevaga aina rohkem jälgin su tegemisi.
Jõudu ja jaksu edaspidiseks !
Aitäh sulle, oled nii armas ❤️
Ma saan aru küll, mida sa selle koha pealt mõtled, et “ma tegin midagi enda jaoks”. Ma läksin sügisest kooli 4 päeva kuus, muidu lastega kodus ja need 4 päeva on mulle nagu puhkus, sest ma ei pea mitte kellegi teise eest hoolitsema/muretsema ja keskenduda enda soovidele ning see tekitab tõesti elava tunde. Vahelduseks väga mõnus tunda end ka indiviidina, muul ajal olen nagu perekonnaga üks ja see tähendab ka teistega arvestamist ja kompromisse jne. Ok, see kõlab nagu teeks koguaeg megasuuri ohverdusi :D. Loomulikult meeldib mulle pereelu ka. Üksi tegutsemine ja pereelu vaid täiendavad üksteist :).