***

Kui noolemäng lõppeb halvasti

Ma ei teagi, mida siia pealkirjaks panna. Istusime eile õndsalt diivanil, vaatasime filmi, Geit juba peaaegu magas mul kõrval, kui ühtäkki kuulsime suuremate toast hullu röögatust. Kargasin diivanilt püsti, suuremate toast tuli esimesena välja Hendrik, käed kõrvadel, näost ilgelt punane ja teadsin kohe, et Raimondiga on midagi juhtunud.

Tema järel tuligi Raimond, aga mul jõudis peast igasugused pildid juba läbi käia, mis seal juhtunud oli ja see, mis päriselt juhtus, mu pähe küll jõudnud polnud.

Raimond tuleb, ikka röögib, sõrm püsti – näen, et ta on omale noolemängu noole sõrme löönud. Okei, selle saab välja võtta, mõtlesin ma esimese hooga, aga kui ma nägin, et ta on selle LÄBI SÕRME löönud – jah, nool tuli teiselt poolt sõrme välja, siis mul läks küll süda järsku nii pahaks. Ma olen muidu selliste veri-soolikad-muu rõveduse osas üsna tugeva närvikavaga, aga see vaatepilt…

Ta rahunes suht ruttu maha. Me Geiduga mõtlesime, kas tõmbame ise välja või kutsume kiirabi. Esmaabi koolituselt meenus, et ega kõige targem pole seda asjandust ise välja tõmmata vaid emosse minna.

Raimond tundus ka sellises olekus, et kui me hakkame seda noolt sealt välja tõmbama, paneb ehk pildi kotti, sest ega ta väga roosa näost just ei olnud ka enam ja ütles isegi, et tunneb, kuidas üleni külmaks juba muutub.

Nii nad Geiduga emosse läksidki. Seal neid teenindati elava järjekorra alusel – 5 inimest oli enne neid. Suremas ei tundunud olevat, aga seda polnud ka Raimond oma noolega sõrmes, seega nad siis seal üsna koomiliselt istusid, lapsel nool läbi sõrme ja ootasid oma korda.

Geiduga me pm kogu selle aja olime suhtluses – õnneks midagi hullu ei olnudki. Tõmmati nool välja, puhastati ära – sõrm siis, tehti röntgen (luust läks väga napilt mööda), seoti kinni ja saadeti koju.

Raimond ei nutnud kordagi. V.a see alguse röökimine, mil ta taipas, et on noole endal läbi sõrme löönud.

Ja kuidas me siis sellise olukorrani jõudsime? Nimelt käisime oma korterit Roosna-Allikul koristamas, et see müügiks ette valmistada. Raimond tahtis aga sealt kaasa võtta selle noolemängu – no teate küll, numbrid peal, ümmargune laud. Selliste nooltega umbes:

Me küll ütlesime, et ei võta seda kaasa, see läheb prügisse, a noh, millal lapsed varem kedagi kuulanud on.

Nii ta selle sokutas siis autosse ja meile koju. Kodus nägin seda nende toas ja käskisin ära panna, et pisemad kätte neid nooli ei saaks. Poisid lubasid panna selle kuskile kõrgemale ära. Ja panidki.

Üleeile avastasin Raimondi nende nooltega mängimas ja pahandasin, et pangu see ära, sest varsti juhtub õnnetus sellega. Ei, misasja, emme ajab pada, ei juhtu neil sellega midagi.

Kuni eilseni….

Mil Raimond sellega jälle mängis. Oma laua taga. Eesmärk oli nooled võimalikult tugevasti sinna noolelaua külge lüüa. Ainult, et ühte noolt lüües pani ta oma teise käe sõrmed millegipärast ette. Ega ta ise alguses ei saanudki aru, mis juhtunud oli. Ta rääkis, et lõi noole lauda ja siis üritas seda sealt välja tõmmata, aga ei tulnud kuidagi ja siis nägi, et see oli tal hoopis läbi sõrme läinud.

Me saime siin hiljem, kui nad emost tagasi olid, koos Raimondiga korralikult naerda. Nagu, kuidas selline asi võimalik on, et keegi lööb noole nii läbi sõrme. Ma olen filmides jah igasuguseid jaburusi näinud, aga päris elus ja nii lähedal mitte.

Ilmselgelt see noolemäng lendas prügikasti. Raimondil sai nüüd isu täis sellest. 😅 Emos oldi ka täitsa sellise… muheda olemisega, et noh, iga päev sellist asja ei näe.

Kui Geit ja Raimond eile emosse sõitsid, siis kõik teised lapsed koondusid mu ümber ja hakksid lugema ette põhjusi, miks teravate asjadega ei tohi lapsed mängida. Mina seal kõrval muhelesin ja mõtlesin, et olen neile koguaeg seda juttu rääkinud, aga millegipärast jõudis neile see kohale alles nüüd, kui ühel vennal nool läbi sõrme oli. 😀

Aga jah, kui kellegi lapsed veel ei usu, et sellised noolekesed ohtlikud on, näidake neile seda pilti. 😀 Raimond lubas igatahes elu lõpuni ennast terariistadest eemale hoida. 😀

Noh, eks ma olen ise ka ikka süüdi – oleks pidanud selle kohe käest ära võtma, a mis enam selle teadmisega teha.

Täna on tal see sõrm selline, nagu polekski midagi juhtunud. Väike täpike ühel pool, väike täpike teisel pool. Ise ka naerab selle õnnetuse üle. 😀

2 thoughts on “Kui noolemäng lõppeb halvasti”

  1. Mul tasi poeg oli ca 7-8a ja mangis ka noolemangu ja ta vist luges punkte kokku vms ja samalajal keegi viskas ja viskas talle käelabasse(?) selle noole. Olin ka ise selline 13-14a ka ei maleta, mis edasi sai.

  2. Ja mu vanemad tahtsid onu lastele osta kes ka üsna väiksed . Nüüd panen täiiega pidurit ja ei luba osta . Mul läks pilti vaadates nägu juba kaameks .

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga