***

Kui vaid värske õhk raviks depressiooni

Ma tahaks eilse depressiooni teema jätkuks mõned asjad selgeka rääkida.

Esiteks – ma saan aru, et siin on palju uusi jälgijaid ja andestage, ma ei jaksa iga kord, kui kirjutan depressioonist, ümber jutustada kogu taustalugu.

Ma olen sellel teemal siin kirjutanud väga palju ja kellele pakub huvi, saab paremalt küljeribalt arhiivi alt otsida välja need postitused.

Teine asi, mida ma tahan rõhutada – ma ei ole arst. Alati, kui kirjutan depressiooni teemal, saan palju kirju, kus küsitakse, mis ravimit ma võtan, kust seda saada, kas raseduse/imetamise ajal tohib võtta jne jne. Neid küsimusi on erinevaid ja mul tekib iga kord kerge õõvastus peale, sest MA EI OLE ARST.

Ma soovitan alati pöörduda oma ala spetsialisti poole, rääkida oma mure ära ja otsustada koos arstiga mis ja kuidas edasi.

See, millest mina siin oma blogis räägin, on puhas minu enda elu ja minu kogemused. Ma ei jaga soovitusi. Ma ei taha isegi mitte nõu anda, sest inimesed on nii erinevad, meie mured on erinevad. Kõiki ei saa ühe puuga lüüa.

Kolmas asi – palun ärge öelge depressioonis inimesele, et see on lihtsalt tuju ja ta läheks hingaks väheke värsket õhku – hakkab parem.

Ma repostin siia Britti instagrami story
Ja ka endapoolse kommentaari selle teema kohta

Nagu ma varem rääkinud olen siin – võitlesin aastaid ravi vastu. Ma saan sellest mõttejõuga vabaks. Ma pean lihtsalt rohkem õues käima, liikuma, suhtlema ja olema. Bla bla bla…

Ja ma usun, et paljudel inimestel see aitab, aga mina lõpuks ei jaksanud ja see kurbus ning vaimne väsimus tikkus ikka peale. Ja ma olin niiii väsinud…

Mitte et ma peaks siin õigustama või põhjendama oma valikuid, aga lihtsalt, ma ei taha, et keegi mõtleks, et ma suuremeelselt soovin siin avada uksi ravimisõltlaste maailma. Kuigi niikuinii keegi seda mõtleb ja see pole tegelt enam minu probleem.

Ma olen alati toonitanud seda, et ma ei arva, et võtan rohtu ja elu on lill. See on ja jääb olema 50:50 asi, kus ühe panuse annab tablett ja teise poole annan mina. Mina ise pean palju ära tegema, et saaksin üks päev minna edasi ilma rohuta. Tableti võtmine elupäevade lõpuni ei tule üldse kõne allagi.

Ma olen suhtleja. Ma käin inimestel külas. Mul käiakse külas. Okei, viimase aasta jooksul on seda vähem olnud, sest et #koroona aga ma ei ütleks, et olen endasse tõmbunud ja sõna otseses mõttes depressiivne. Ma arvan, et ükski mu tuttav, kes minuga kokku puutub, ei ütleks mulle peale vaadates, et mul depressioon on. Minu puhul on see miski, mida ma kodus üksi olles läbi elan ja mis seltskonnas olles nagu pühitud oleks.

Ma võtan juba pikemat aega erinevaid vitamiine, käin õues, liigun palju, möllan lastega, toitun üsna okeilt, aga mu depressioon ei ole maagiliselt kadunud. Mõnikord ei piisa lihtsalt värskest õhust või jalgrattasõidust – need asjad kindlasti aitavad kaasa, et mul oleks parem olla, aga nende mõju on kahjuks ainult ajutine. St oli.

Lihtsalt, olge toredad. Me kõik elame midagi läbi. Ja oleks ju täiega naiss, kui me saaksime üksteist toetada ja lihtsalt olemas olla, selle asemel, et teineteise valikutes pidevalt kahelda ja neid pisendada. Kui sina võtsid aasta aega c vitamiini ja sad tänu sellele depressioonist vabaks, on see super. Mul on selle üle väga hea meel. Või kui sinule aitab õues jalutamine, siis on see jällegi super. Ja kui sa ei tea, mis on depressioon, siis on see nagu üks parimaid asju siin maailmas – ma soovin, et keegi ei peaks selle haiguse käes vaevlema. ❤

🙌🙌🙌🙌
Share this:

4 kommentaari

  1. Mari

    28. apr. 2021 at 10:33

    Muidu ma ei kommenteeri blogipostitusi, sest ma ei jõua enda peas ja siin siis vestlusega kunagi lõpuni… AGA! Ravimisõltuvus? Nagu kusagil postituses/kuvatõmmises oli, et need kommenteerivad kes ei teagi midagi. On olemas antidepressante, mis ei sisalda ühtki ainet, mis tekitaks sõltuvust. Poolel Eestil on suhkru- ja alkoholisõltuvus aga sõpru kokteiliklaasi taga hurjutamas küll ei näe, et “saad ju sõltuvuse!”. Olen ise võtnud antidepressante ja ma kartsin ka, aga kui kunagi pean uuesti võtma, siis teen seda kindlasti. Ma sain enda une ja mõistuse tagasi, ma sain jälle rahulik olla ja aru, et kuidas terved inimesed mingeid asju teha suudavad ja samal ajal seda ka nautida. To be honest, tundus see elamine enne üks mõttetu, lõputu vaev, mis ei anna kellelegi mitte midagi, et milleks seda teha? Tabletid päästavad elusid.

    1. Jane Almers

      28. apr. 2021 at 10:54

      Täiega nõus 🙌

  2. Regina

    29. apr. 2021 at 02:08

    Ma võtan ka antidepressante, enamasti on minul neid vaja 6-kuulise kuurina alates oktoobrist-novembrist kevadeni. Ja nii aastaid juba. Vitamiine võtan ka ja õues käin ja söön salatit ja joon smuutisid. Ja kui alguses oma depressioonist kellelegi rääkisin, siis selle peale oli tavaline vastus – ah, eks kõigil on mingi hetk veidi paha tuju ja depressioon. Õppisin päris kiiresti ära selle, et neilt vastuseks küsida, et kas neil on ka eluisu otsas siis ja hommikul ärgates ei mõtle mitte, et tore päev, vaid pigem on mõtteks see, et kurat võtaks, ikka ärkasin üles. Õnneks on nüüdseks ümberringsed inimesed aru saanud, et ega ikka ei ole küll päris kõigil depressioon ja nende vahetevahel paha tuju ei ole võrreldav minu/teiste haigusega.
    Ning kes tunneb, et äkki on depressioon – mine perearsti juurde. Tänapäeval on nad suhteliselt hästi juba õpetatud selle probleemiga tegelema ning ei ole nii, et kohe esimese asjana rohtusid kirjutatakse. Tehakse igasugused uuringud-vereproovid-küsitlused-vestlused enne, ja alles siis hakatakse ravimite poole vaatama. Lisaks, mitte kõik inimesed ei jää igavesti antidepressante võtma. Mõnel on vaja ühte kuuri, teisel pidevalt, minul isiklikult on neid vaja talvisemal ajal.
    Aga Sulle, Jane, soovin jõudu ja jaksu ja Sa oled nii tubli ja saad hakkama kõigega 🙂 Aitäh, et ennast meiega jagad!
    PS! Üks suur depressiooni-nähtude tekitaja on muideks D-vitamiini puudus, nii et kui keegi tunneb, et tal on “raskemeelsus, kurvameelsus, haiglaslikult rõhutud meeleolu, ei söö, ei joo, ei too tulu”, siis on mõistlik hakata võtma rohkem D-vitamiini ja paluda perearstil selle taset kontrollida 🙂

    1. Jane Almers

      29. apr. 2021 at 07:01

      Aitäh sulle ❤

Vasta Mari-le Cancel