***

Kuidas küll MINA nende lastega hakkama saan?

See on selline küsimus, mida ma tihti saan. Vist tundub, et ma ei saa hakkama, kui küsitakse, haha. Ok, nali!

Esiteks, ma tahan ühe asja teha selgeks nüüd kohe siin ja praegu – ei ole siin mingit MIND! Ma ei teinud neid lapsi üksinda. Ma ei käinud neid üksinda sünnitamas. Okei, Adeele on erand (aga tema kohta ma armastangi öelda, et ta on ainult minu laps, sest ta on HETKEL kõige nunnum 😅).

Me Geiduga koos tegime lapsi. Me koos sünnitasime (tundus, et temal kulges sünnitus raskemini 😅) ja koos kasvatame. Võrdselt. Vahel üks rohkem kui teine – oleneb olukorrast.

Jah, ma tean, et mitte kõik mehed pole sellised ja võibolla tuleb see küsimus inimestelt kohe automaatselt selle tõttu, aga meil tõesti on mõlemad lapsevanemad lapsevanemad. Ajaga oleme lihvinud seda osa veel paremaks, et asjad oleks veel rohkem võrdselt (nt kui varem õppisin mina koolilastega, sest mina, mina, mina, siis olen õppinud tänaseks seda kontrolli ära andma ja Geit õpib nendega samamoodi).

Aga kuidas me saan nelja lapse (varsti viie) kasvatamisega hakkama? Kust tuleb see energia? See energia tuleb minul, peagi viie lapse emale, täpselt samast kohast, kust saab oma energia näiteks kahe lapse ema – mitmekesine toit, vesi (vahel ka midagi muud), piisav uni, vaimse tervisega tegelemine, vaheldus lastest ja kodust, oma tegemised. You name it. Energia tekib ka sellest, et ma näen, et saan hakkama ja olen hea selles.

Eks inimesed on erinevad, lapsed on erinevad. Vahel on raske. Vahel on väga raske. Minu jaoks aga midagi ületamatut olnud ei ole. Me ei saa vahel üldse hakkama ja meil on omad raskused, aga ma siiski olen kindel, et olen oma lastele hea ja õiglane ema – muidu ma ju ei sooviks ühte last veel.

Lapsed kasvavad, saavad aina vanemaks, tahavad olla iseseisvamad, ei soovi, et emme neid pidevalt “kasvataks” ja mina ei ole ka inimene, kes memmetaks oma lapsi ja teeks kõik ette-taha ära. Nad on inimesed, suhtlemine on kõige alus ja kui koostöö lapse ja vanema vahel on hea, pole siin midagi ületamatut.

Ma toon ka teile näite ühest meie tavalisest argipäevast – suure osa päevast on lapsed koolis/lasteaias. Koolilapsed jõuavad varem, Geit võtab ühe, mina teise – õpime kooliasjad koos, milles abi vaja. Kui ei ole vaja abi, õpivad ise. Räägime juttu, kuidas koolis läks ja muljetame niisama. Selleks ajaks, kui lasteaialapsed jõuavad, oleme kooli omadele piisavalt andnud tähelepanu ja jäävad oma toimetusi tegema. Pisematega kodus muljetame, kuidas neil läks, nad räägivad, mis nad lasteaias tegid, mida nad sõid ja mängime.

Ja siis ongi üsna pea õhtusöögi aeg – vahel kokkame koos. Sööme ära. Peseme hambad. Kaisutame telku ees diivanil. Tuttu minek.

Mina usun, et suhtlemine on kõige alus. Ja mina ka tõstan vahel häält, me vaidleme ja tülitseme, aga lastega ei saagi lihtne olla (väiksed lapsed, väiksed mured/suured lapsed, suured mured). Kõige suurem nipp aga, kuidas kulgeda läbi igapäeva ilma probleemideta, ongi suhtlemine. Rahulikult.

Ja ei ole kõik nii roosiline – vahel ma kõnnin ära, teise tuppa, et rahuneda, sest mingi närvisoolikas minus on plahvatamas, aga ka see on okei. Lapsed ajavad närvi. See on okei.

See ei ole lihtne. Absoluutselt mitte. Aga minu jaoks pole siiani olnud nii raske, et ma oma emaka oleks sulgenud. 😅 Peale viiendat tõesti – ma tean, et see on hea mõte tehase uksed sulgeda, sest ma tahan jätkuda kõigile neile, sest ega kahe lapse vahel enda jagamine pole sama, mis viie lapse vahel, aga ma usun, et kui lastel on kaks lapsevanemat, kes lastel ka olemas on, pole siin midagi nüüd nii rasket ka.

Ja kogu see tekst ongi see, kuidas mina seda asja näen – arvestage, et ma olen kodune, teen oma tööd kodus, millal ise soovin – see on väga suur privileeg minu jaoks ja eelis ka kindlasti. Käiks ma tööl, kodust väljas, siis räägiksin ilmselt teist juttu, aga jah, selles osas on vedanud, et saan olla täielikult kodune – kool on e-õppes, töö. Autokooli muidugi VEEL e-õppena ei tehta (v.a teooria), aga seda teen päevasel ajal, kui lapsi ei ole.

Loomulikult on inimestel erinev arvamus, sest meie elud on erinevad, meie oleme erinevad, meie juured on erinevad, meie kasvatusmeetodid on erinevad, meie lapsed ja nende vajadused on erinevad. Ei löö ma kedagi ühe puuga ja mulle meeldib lapsi kasvatada. Mu lapsed on toredad (enamasti!) ja ägedad ning meie vahel on hea klapp!

Nad räägivad mulle oma muredest – ja mina räägin neile ka. Me kaisutame, me vestleme, me lõbutseme, me nutame koos… Me oleme hea tiim ja ootame kõik oma tiimi uut liiget väga-väga! 🤍

4 thoughts on “Kuidas küll MINA nende lastega hakkama saan?”

  1. Armastan näha neid paare kes kasvatavad päriselt suhtes olles lapsi koos. Sest meie tuttavate seas on kahjuks palju neid kes on suhtes elavad koos aga lapsi miskipärast kasvatab ja suhtleb nendega ainult ükspool. Seda on minujaoks nii valus vaadata. Võibolla see on ka selle pärast ,et mind kasvatas aind ema siis tahad näha kuidagi ümberringi ja tulevikus ise ka seda et suhtes ja lastega koos olles oleks koostöö ja suhtlus ning usaldus ja selle loomine laste jaoks 😊

    1. Eks see tuleb, ma ise arvan, hästi palju ka sellest, kuidas meid kasvatati. 🙂 Aga meil tõesti – täna on see asi vägagi võrdsel pulgal õnneks. 🙂

      1. Olen sellega täiiesti nõus,kasvõi võin öelda et sain ka tädi perest juba väiksena eeskuju ,olenemata sellest et ema üksi kasvatas ,peamine on ikka eeskuju kasvõi kuskilt mujalt 😊

  2. Mul oli super isa, mängis meiega, käis muuseumis, rannas jne. Ja ma selgelt mäletan, kuidas mul oli teistest lastest nii kahju, sest teiste isad istusid õhtul diivanil ja jõid õltsi. See oli 90tel ja tol ajal see oligi tegelikult ju suhteliselt tavapärane. Lihtsalt meil vedas isaga väga väga 🙂 õnneks minu laste isa on ka samast puust, oleme ka võrdne tiim (no välja arvatud beebiiga, siis olin mina ikka tähtsam :D) .

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.