Kuidas lapsed elule kriipsu peale tõmbavad
märts
Mul tegelikult oli juba valmis postitus sellel teemal, kas ma kunagi veel oma jalgpallimeeskonna kõrval lapsi soovin, aga praegune teemapüstitus tundub nii huvitav, et mõtlesin need kaks omavahel siduda.
Nagu ikka, parimad teemad, millest kirjutada, annavad jälgijad ehk teie ja nii ka seekord. Mul on nädalavahetuseti ikka kombeks küsimuste kastike instagrami üles visata ja seekord tuli ka sinna huvitav küsimus. Isegj mitu.
Mis selle teema käivitas, oli küsimus, kas ma enam lapsi ei soovi, sest Joosep juba üsna suur ju (mu meelest ikka mu beebike, missest, et 1 aastane ja suts peale). Ma vastasin sellele, et 100% kindel pole, et ma enam iial lapsi ei soovi ning järgmisena tuligi küsimus, kas ma ei taha oma elu elada… teate, ma panen selle küsimuse siia, et ma sõnastusega puusse ei paneks. 😀
See pole esimene kord, kui minult midagi sellist küsitud on.
Ma olen suts üle 12 aasta olnud ema ja ütleme nii, et üsna paks nahk kasvanud selles osas, kui inimestel on öelda midagi minu valiku kohta saada nii mitu last. Ühest kõrvast sisse, teisest välja, eksole.
Mis tekitas aga natuke hämmingut oli just see osa, mis justkui andis teada, et lastega justkui oma elu ei oleks üldse. Kelle elu nad siis on? Mis eluosa nad siis on? Ongi ju minu elu? Kas ma olen millestki valesti aru saanud?
Aga tegelikult ma sutsu mõistan ka küsija pointi, sest ma ise arvasin kunagi samamoodi, kui mul veel lapsi ei olnud ja olin hilises teismeeas. Kui mõni noorem tuttav lapse sai, mõtlesin endamisi, et noh.. nüüd võib ta oma eluga hüvasti jätta, sest laps ei lase ju elada.
Ma arvan, et võisin arvata sedasi isegi oma esimese ja lausa teise lapse ajal – et mu elu nüüd seisab ja pühendan ennast lastele, aga mida aeg edasi, seda enam olen ma aru saanud, et nemad ongi nüüd mu elu ja tegelikult minu isiklik elu – elu naisena – ei jää ju seisma. Või, kui jääb, on see minu enda valik olnud.
Laste kõrvalt, ka viie lapse, nagu minul on, on täiesti võimalik tegeleda asjadega, mis minu tassi täidavad, mis mind “elus hoiavad”. Lapsed ei ole mingiks takistuseks. Ainus takistus oled sina ise. Või mina ise.
Kui ma hakkan mõtlema elule enne lapsi ja nüüd… jah, oli hulga lihtsam, aga praegu tunnen ma end palju elusamana.
Seega, kes kardab lapsi saada sellisel põhjusel, et elu jääb seisma, siis… jah, see võib mõnda aega nii tunduda ja lausa ka näida, aga tegelikult on sinu elu elamine või seisma jäämine sinu enda kätes.
Ma just pelgan sutsu seda aega, kui mul ei vedele siin kodus enam mänguasjad põrandal ja lapsed ei jookse karjudes ühest toast teise. Kõik on vaikne. Ja puhas. Pole kedagi suvalisel ajal kaissu võtta ja kellegagi jutustada. See aeg, mil lapsed on suured ja kodust välja lennanud. Pelgan, et just siis tunnen, et mu elu on lõppenud.
Mind valdavad täpselt samad tunded! Lõpp on nii hästi kirjutatud, nagu minu mõtted oleks kirja pandud.
??
Mind ka. Lastega on elul hoopis teine tähendus.
Meil võttis lapse saamine kuus aastat ,mida väga ootasime . Oleme mehega 30 ja 31 vanuses . Siis küsiti koguaeg ette ja taha millal lapsed juba saate ,et olete ju niikaua koos olnud ja abielus juba jne jne . Nüüd kui meil on aastane laps kes ei ole just kõige kergem laps ja korteri elu nagu ikka une aegadel tõesti peab kiki varvul käima siis öeldakse sellepeale ,,Aga millal tee siis oma elu elate ,, ? . Hallo see laps ongi nüüd meie elu ju . Arvata on ,et tema tulekuga asjad ei ole nii nagu enne ja aga samas ise uurivad millal teine laps tuleb ,et vanus ju muutkui kasvab . Kahe lapsega oleksime ju nende arust veel rohkem kinni raudselt ?
Ah, inimestel alati häda kõigega ?
Täpselt ja ka paraku isegi oma vanematel . ?
Kikivarvul käimise vastu aitab kui last magama pannes mitte elu seisma jätta ja hiirvaikseks muuta. Lapse ja Teie enda elu paaalju kergem, testitud!
Mina olen praegu 35 ja ootan oma esimest last. Natuke on mul samad hirmud, et oma eluga on nüüd lõpp. Samas mõtlen, et olen siiani päris palju molutanud, pole õieti miskit tarka teinud ja elanudki steriilses ja puhtas kodus nagu muuseum. Minu argielus pole mingit “elu”, vaid käib üks tiksumine. Laps ilmselt muudab seda igaveseks.
Võin öelda ,et selle aasta ja kohe kohe kolme kuu jooksul oleme me kõike proovinud . Sünnist saati üritasime harjutada seda sisse ,et ta harjuks mingite helidega sest me elame pisikeses korter majas kus iga heli kuulda mida naabrid teevad ja ka enda korter küll kolme toaline aga mõõtmete osas väiksema poolne . Aga paraku ta on alati ja ikka veel olnud helide suhtes nii üli tundlik ,proovisin teda õuues vankri lapseka harjutada ei maganud ka seal ta . Ka öösiti hakkas ta paremini kuu tagasi lõpuks magama siis kui talle oma toa võimaldasime ja temaga enam ühes toas ei maga sest iga mu liigutus või vetsus käik ajas ta üles. Nii kui majas meil vähem rahvast on ta lõunauned pikemad. Tihti piisab kasvõi sellest ,et alumise korruse naaber oma uksest sisse välja läheb (tal muidugi ekstra vali uks ka ja ega ta ise ka tagasi ei hoiia selle uksega ) on tema kõps üleval ja täiielik loterii kas saan uuesti magama või ei . Proovisime seda ,et vaatame telekat ka mingi heliga tema magamistoa vastas olevas elutoas ,koguaeg lihtsalt niheles magades ja pärast oli väga jonnine. Ja kui meil külalised on olnud siis ta lihtsalt ei jää magama alles siis kui keegi ära läheb jääb tema magama . Siis paraku nii ongi meie elu ,et külalised saavad tulla kas enne või pärast lõunaund ja ise lähme ka külla nii sest võta näpust auto on ainus koht kus ta ideaalselt magab kui on nö uneaeg . Saa siis aru mida teha või mitte ,et ei peaks siis see elu nö ,,seisma jääma kui laps magab ,,.
Mul on hetkel küll üks laps, keda kasvatan üksi ja mina küll ei tunne, et mul elu seisma oleks jäänud. Ma olen just õnnelik, et mind on õnnistatud lapsega. Lapse sain 24 aastaselt ( hetkel 27 ).
Aga võin öelda ,et olenematta sellise elu olu tõttu ma ei vahetaks seda elu enam kunagi välja sest muus osas on see elu igati elatav koos lapsega ja olen hoopis palju paremaid tuttavaid juurde koos lapsega saanud ja elu on rohkem värvikam . Lihtsalt nii ongi ,et elu tuleb paindlikumaks teha ja nii nagu mina arvestan ,,lastetute ,, inimeste elu oluga ja takistusetega kokku saamisel siis nii tuleb ju ka neil sellega arvestada . Ja see ,et pean elus nüüs kaks-kolm tundi tasa olema mis seal siis ikka ,nii puhkangi ise ka . Sellega olengi õppinud pigem ise ka maha laadima ja puhkama.
Meil ka neljas laps suhtcmüra ja heli tundlik. Meid aitas valge müra ( helinaut või siis telekas yuutuubist mängima ) ja nüüd saab väike oma und magada rahus ja teised oma asju edasi toimetada 😉
Minu elu ka ei seisa laste pärast. Esialgu loomulikult väike sõltub ainult vanematest, aga tegelikult saab ju lapsi pea igale poole kaasa võtta ja kuhu ei saa, saab minna kas hiljem või lapsed teise vanema/hoidjaga jätta…
Mina tunnen just, et lapsed on nii palju mind mõjutanud tegema erinevaid asju, nende nimel olen vist kõigeks valmis?
Soovin, et nad kunagi minu üle uhked saaksid olla ja uhkusega kõigile kuulutada, et vot tema on minu emme?
Eks see kõik on mõtlemises kinni.. Kui ikka mõtled,et elu on vilets, eks siis on ka:)
Sina, Jane, oled nii tubli emme, olete nii vahva pere loonud!?
Et siis kui umbes 16 aasta pärast kui pesamuna kodust lendu peaks minema vaatan passi ja mõtlen jess nüüd saab oma eluga jätkata ja olen taas 23? ????
Tegelt ka just vaatasin, et pesamuna saab kohe kolm, et mul polegi enam kodus ühtegi beebit ??? mingi kevad möllab vist, aga jube tite isu on kuigi olen peale viimase sündi rääkinud, et ei ühtki enam ?
Lapsed on Sinu kaasteelised- tulevad, kõnnivad kaasa ja lähevad oma teed. Ja nagu teekonnal ikka tuleb arvestada kaasteelistega ja planeerida ja empaatiline olla, kuid Sa oled ju ikkagi oma teel.
Ühe lapsega võibki elu seisma jääda. Kui neid juba rohkem, siis saad aru, kui paljuks tegelikult emad võimelised on ning elu toimib ka laste kõrvalt – lihtsalt väärtuslikumalt 🙂
Ma ei kahetse kunagi seda, et mul on 3 last. Nendega on elu koguaeg põnev ning on keegi kes mind koguaeg koju ootab ning armastab mind sellisena nagu olen.
Mõtleme ka neljanda peale – tuttavad vaatavad meid ammu veidralt, kuid ikka tulevad küsimused, et kas me hulluks läinud? Oleme kindlast, aga mis see nende asi on 😀 Meie lapsed, meie äge perekond!
Lapsed on kohutavad jaa, panevad elu ikka täiega seisma ja mitte midagi ei saa tehtud enam?… Iroonia.
Olen tänaseks 4 lapsega üksi ja ma reaalselt tunnen, et saan rohkem tehtud kui iial varem, sest mul on keegi kelle nimel ma pingutama ja kes toovad mu ellu selle päikese mis vahel võib olla kadunud. Nemad on minu jaoks need, kes annavadki elule mõtte. Jah, mõnikord tahad üksi käia, saab, kui on kes hoiaks silma peal, enamasti koos nendega, sest nende maailm ja mõtteviis ja kõik annab hoopis uue tähenduse kõigele.
Nemad on minu motivaatorid siin elus ja igaüks neist on tulnud mulle miskit uut õpetama ja teinud minust iga päevaga parema inimese. Ma meeletult armastan oma lapsi ja ei vahetaks seda elu mitte millegi vastu ?