***

Kuidas ma endalegi teadmata inimesi sponsoreerin

Täna on ilus päev! On ju? Ajasin ilusa roosa kleidi selga, roosad tennised, natuke meiki näkku ja ma tunnen end küll täna lausa printsessina!

Samas on täna ka selline päev, kus ma hakkasin kahtlema, et äkki ma ei olegi nii tark, nagu ma siiani arvanud olin? Äkki ma olen ikkagi loll ja lihtsameelne? Või siis liiga hea südamega? Ei, seda ma ei usu, ma oskan päris õel ka olla. Pigem loll ja lihtsameelne.

Miks?

Ma sain täna aru, et ma sponsoreerin endalegi teadmata teiste inimeste elusid.

Nii umbes 3-4 inimest on, kes minult aegajalt rahalist abi küsivad – esile tuuakse muidugi lapsed ja see vist on kõigi inimeste nõrk koht? Ei? Mul on. Kui keegi mulle kirjutab ja palub abi, siis ma üldiselt mõtlen, et meeehhh, mul ka raske vahel, ei lähe ju kellegilt abi küsima, ikka proovin ise hakkama saada. Kui aga seal abipalves sees on laps(ed), siis ma võiks vist ennast vaeseks sponsoreerida. Kuigi ega ma ei pea ennast mingiks eriliseks rikkuriks – tuleme omadega toime lihtsalt.

No ja täna, kui mulle kirjutas inimene, kellele saatsin raha aprilli alguses ja nüüd teisipäeval ning ta küsis jälle raha, sest “lapsel on klassiõhtu ja autole kütust ka vaja” tõmbas mul sees nats õõnsaks. Et, mis mõttes? Ma olen sind mitmel korral rahaliselt aidanud ja nüüd jäädki nii küsima? Eks nõme oli ei öelda, aga kui ma sõbrannale sellest rääkisin, siis ta oli nagu, et eeee… jah, sa oled loll. 😀

Geidule rääkisin ka, et kle, kas see on imelik, et ma nii jäängi aitama või mida teha, siis ta ütles ka, et on muidugi imelik ja pean südame kõvaks ajama. Oleks see siis nii lihtne…. 😀

Aga ma siis valetasin. Kuidagi nõme oli öelda, et ei, ma ei aita sind enam. Ega valetamine parem pole, aga…. kuidagi lihtsam tundus. Ütlesingi, et kaardil pole raha. Sorri. Ta kindlasti ka loeb seda postitust ja nüüd ma olengi raudselt veel nõmedam, aga mul on ka suts nõme tunne.

Siin üks päev kirjutati ja küsiti, kas saaksin 400€ saata, vaja lapsele telefoni osta sünnipäevaks, aga tal varastati sama summa just ära. Ei, seda ma muidugi ei andnud. 😀 Nii loll ma ka pole.

Inimesed lihtsalt suvalt küsivad raha. Ma isegi ei kahtle, et neil võib olla elus raske, aga mul on ka elus raskusi, sellegipoolest ma ei lähe küsima teiselt nii. Mnjah, abi küsimises midagi halba pole, tõesti, mina ise olen aga selline, et enne siplen oma mures, kui lähen abi küsima, sest minu jaoks on see viimane variant, mida teha. Tundub kuidagi hästi easy lahendus oma probleemidele. Minu silmis ei ole see õige (räägib loll ise 😅).

Ise koguaeg räägin emale, et kui tal pole rahaga midagi tarka teha, (räägib oma mõttetutest ostudest, mis ilmselgelt tema jaoks mõttetud pole) andku see mulle. Vabalt võtan vastu. Siia sobib vist hästi see “teiste silmas pindu näeb, oma silmas palki mitte” ütlus. 😀

Läksin siis õue seda rahapuud otsima, mida üsna mitmed arvavad, et ma oma hoovis kasvatan:

3 thoughts on “Kuidas ma endalegi teadmata inimesi sponsoreerin”

  1. Mul nii juhtunud,et mõned ,,lapse põlve sõbrantsid,, ilmusid aind siis välja kui neil oli vaja jälle raha summakest laenata ja mis pärast sai . Fbe oli pilte täis kus pandi pidu ja joodi alksi ,mulle väideti et vaja lapsele mähkusid osta ja söögi raha napib. Siis mõtlesin ka et appi esiteks muul ajal mind pole olemas ja teiseks nagu valetatakse näkku ka . Siis mõtlesin ka ,et olen ikka krdima loll küll ja saagu mis saab blockin nad ära ja nii tegingi. Toona oli see minu enda jaoks ainus lahendus kuna olen ju nii pehme südamega ja lootsin alati et nüüd päriselt ta tahab minuga muul ajal ka suhelda ja et päriselt ka laps vajab tal seda raha. Aga nagu öeldakse ,loll saab ju kirikus ka peksa. Mulle meeldis see video ,peaks ka minema raha puud otsima . Maja ümber puid küll ja veel 😅🤣

Vasta Merrr-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.