Kuidas ma ennast peaaegu täis lasin

Käisime meie siin laupäeval nüüd peol. Külas toimus iga-aastane tantsu- ja laulupidu ning oleme ikka igal aastal seal ka käinud. No nii kaua, kui me siin majas nüüd elanud oleme. Muidu külaüritustest väga osa ei võta, hoiame omaette, aga see pidu on küll igal aastal väga meeleolukas olnud. Hea kodu lähedal ka.

Mul oli ikka väga tore sel korral. Venna pere oli ka meiega. Lapsed möllasid ja tantsisid. Mina koos nendega. Väga vaba ja tšill oli olla. Hea muusika, ilm oli ka enam vähem.

Sellised maapeod, vabas õhus, on ühed mu lemmikud. Esiteks juba sellepärast, et sinna tahaks kohe hea meelega koos lastega minna. No v.a igasugused ninninänni putkad, mis seal kõik rivis on – kus müüakse suhkruvatti, kus tilulilusid ja muid mänguasju, kus jäätist jne. Ja ega mul ei ole nende asjade vastu midagi, kui need nii kallid poleks. Ostan kõikidele jäätist ja selle raha eest saaks poest ostes terve sügavkülma jäätist täis. ?

Aga okei.

Üsna varsti oli juba aeg sealmaal, et kõikidel lastel oli mingi häda ja mind pidi tantsupõrandalt lausa ära tirima, sest kõik tahtsid koju minna. Mina muidugi ei tahtnud, aga samas ei tahtnud pärast üksinda kottpimedas 1,3km mööda pimedat teed koju ka kõmpida. Seega tundus minu jaoks üsna hea mõte ikka koos teistega minna.

Kõndisin mina kõigist taga pool. Trotsi täis, et mis mõttes nad tahavad koju ära minna.

Jäin päris palju isegi maha neist, aga mitte nii palju, et ma taskulambi valgust ei näeks enam. Pidevalt vaatasin ikka selja taha ka, sest noh… mu üks lemmikhobidest on õudukate vaatamine. ? Pidevalt oli selline tunne kõndides, et keegi on mu selja taga ja kuigi täiskasvanuna (enamasti) sa teadvustad, et film on film ja see pole päriselu, siis… praktikas võib vahel sutsu lappama minna.

Olime juba peaaegu koduni jõudnud ja tegin viimase kergendava ohke, kui keegi selja tagant pimedusest mulle ligi astus ja ütles: “Vabandage!”

Ja, kui te arvate, et ma selles toredas peomeeleolus sõbralikult ümber pöörasin ja uurisin, mis inimesel mureks on, siis te eksite.

Las ma tuletan meelde – me kõndisime kottpimedas maantee ääres. Mina kõige taga. Rivi lõpus. Rivi lõpust veel tagapool.

No igatahes… mu reaktsioon oli umbes selline:

Lisage sinna veel mehelik karjatus ka ja saate täieliku pildi kokku panna.

Õnneks polnud tegemist ühegi õudusfilmi tegelasega – mitte et nad nendes filmides oleks ohvri ees enne vabandanud.

Tegu oli noormehega, kes oma sõpra otsis. Tegelikult neid noormehi mu selja taga olevat olnud kaks tükki lausa – teised nägid teist ka, ma mitte.

Igatahes oli nende sõber meie ees seal maanteel kõndinud ja nad tulid teda otsima.

Mul muidugi tekkis kohe küsimus, kes kurat kõnnib pimedas inimesel tükk aega sabas ja siis lõpuks otsustab, et võiks ligi astuda ja sõbra kohta uurida. Oleks võinud ju kuidagi märku anda, et nad seal taga lonkisid ja mina poleks ennast äärepealt täis teinud siis. ?

Pärast magama heites veel proovisin meenutada, kas ma midagi imelikku ka tegin, kui need kaks tüüpi pimeduses mu taga lonkisid. Peale hirmsalt mööda lauldud laulude ei meenunud midagi muud. Ja see, et ma üritasin ühte laulu lauldes Jaagup Kreemi häält järgi teha (Kuutõbine). ?