Ega ma tegelikult ei saagi. Tuleb lihtsalt mõelda, et kuhu ma ikka pääsen? They are here, ja nüüd tuleb nad normaalseteks inimesteks kasvatada. 😀 Ok, ok, päris nii hull see asi ei ole ka…

Täna oli juba kolmas kord, kui minult küsiti, kuidas ma küll kolme lapsega hakkama saan ja ei ole veel hulluks läinud. Ühel küsijal last ei olnud, teistel üks laps.

Seda on tegelikult minult päris mitmel korral küsitud või mind kiidetud, kui tubli ema, kolm last, ise nii noor veel. Ma ei ütleks, et see on kuidagi eriti märkimisväärne või kiitust väärt.

Ma olen alati arvanud, et mitme lapsega on palju kergem kui ühega. Kuigi materiaalselt on palju kulukam omada mitut last ja seljuhul loogiliselt mõeldes, on ühega kergem kui mitmega, aga ma mõtlen just vaimset poolt.

Esimese lapsega oli mul kohaneda kõige raskem, aga mis siin imestada, kui enne oled elanud vabalt ja põhimõtteliselt ilma ühegi kohustuseta eks. Unetud ööd, lapsekisa.. see kõik ajas mind tohutult närvi. Ma nutsin tihti. Tundsin, et ei saa hakkama. Lubasin endale, et enam ühtegi last ma ei saa.

Ja nüüd ma siin olen… oma kolme pojaga. 😀

Ma ei kujutanud ette, et olen kunagi kolme lapse ema, kuigi lapsi ma soovisin. Mulle ei meeldinud beebid, nende ila, titesi**, mulle käis närvidele, kui kuskil titevirinat kuulsin. Ma ei suutnud ennast ühegi beebiga vaimselt siduda. Ei kujutanud ette, et võtan kellegi beebi sülle, kukununnutan ja hoolitsen. Ilus oli vaadata, aga endale ei oleks tahtnud. Samas olin ma ju päris noor ka, kui sellist mõttemaailma omasin.

Ja nüüd ma siin olen… oma kolme “beebiga”. 😀

Lapsed on mulle väga palju õpetanud ja kui ma vahel mõtlen, et mu närvid on otsas, siis tegelikult on mul väga tugev närvikava ka laste osas.

Tänu neile oskan ma jagada ennast mitme inimese vahel, ma oskan oma aega paremini planeerida, ma olen palju vastutus- ja kohusetundlikum, ma olen hoolivam ja abivalmim, ma mõistan inimesi paremini, ma olen palju palju parem inimene tänu lastele.

Võib ju arvata, et lapsed muudavad kibestunud närvihaigeks, aga ei ole nii. Vastupidi. Ok, eks vahel muudavad ka, aga see on nii natukeseks. 😀

Minu meelest peitub hea lapsevanema saladus suhtlemises oma lastega. Mitte alati ei tule see mul hästi välja, aga ma annan endast alati kõik, et lapsega kontakti saada ja probleem lahendada.

Me räägime lastega palju. Maast ja ilmast. Asjadest ja inimestest. Hendrikuga on meil tekkinud teatud side, mille üle olen ma väga uhke. Ta pöördub minu poole iga oma murega. Ta ei tunne minu ees häbi. Meil on see ema-poja vaheline usaldus, mis muudab mind ääretult õnnelikuks.

Raimondiga meil veel nii head klappi ei ole. Tema pigem ei räägi mulle kõigest, aga võib-olla on see vanuse asi.

Oluline osa laste kasvatamisel on ka nende isal kindlasti. Ma ei ole kindel, kas üksinda saaksin ma nii suurepäraselt kolme lapsega hakkama. Saaksin hakkama kindlasti, pole probleemi, aga ilmselt oleksin vaimselt väga kurnatud. Seega kogu minu au ja kiitus lapsevanemaks olemise juures kuulub absoluutselt kõigile üksikvanematele.

Muidugi on emaks olemise juures ka neid musti päevi, kus hoiad peast kinni ja tunnen, et mõõt on täis, aga see on pigem ajutine. Nagu ikka.

Selle kõigega lihtsalt harjub toime tulema. Iga lapsega läheb asi kergemaks. Ps! See ei olnud soovitus lapsi vorpima hakata. 😀