Ma sain siin viimase Q&A vooru ajal huvitava küsimuse. Ma ei oska seda ise nii hästi sõnastada, seega panen siia sellest küsimusest kuvapildi:
Mul hakkas selle küsimuse peale ketrama peas kohe pilt, nagu laste tegemine oleks umbes sama, kui lased omale mõne needi või tatoveeringu teha. ? Mõne vaimukama jälgijaga tekkis postkastis arutelu ja kujutluspildid, kus mind nagu lehma kinni hoitakse ja seemendatakse. ? Aga las need intiimses naljad jäägu postkasti.
Ega ma siin mõtlesin, kas võtan selle küsimuse luubi alla ja kirjutan sel teemal rohkem või pigem ei, sest, kui kirjutan – ju siis tunnen puudutatuna. Kui ei kirjuta, on ilmselt suva ju. Ütleme, et on nii üht kui ka teist. Mis mind võibolla närima jäi, oli see halb maik (ja vabalt võisin selle ise sinna külge mäluda, jep), justkui oleks palju last halb asi.
Tunnistan, mul millalgi, kui Adeele veel beebi oli, oli tõesti mingi… valehäbi? Ei tahtnud väga kõigi lastega koos kuskil avalikus kohas käia, et äkki vaadatakse imelikult sellist lastekarja. Teadagi on ju siin Eestis suurperedel mingi halb mekk küljes – mis väljendeid ma kõiki kuulnud pole: sarisigija, koopiamasin, teeb lapsi raha pärast, muud ei oska, kui ainult sigida, sünnitusmasin jne jne… no igatahes mitte kõige positiivsemad sildid.
Siin millalgi oli ka veits piinlik olukord, kus ma tabasin end mõttelt, et vist ei peaks kõigi lastega koos ikka igalpool käima – sõime Tikupoisi restoranis õhtust. Seal on lastele igati lahe mängunurk ka ja nad siis peale sööki mängisid kõik koos kuni me veel lõpetasime. Eks kilkeid ja naeru oli ikka kuulda ja ma käisin neid seal šuššutamas aegajalt, et nad vaiksemalt võtaks. Teadagi, kui lapsed kõik koos on, siis nad unustavad end.
Üks hetk tuli mingi vanem meesterahvas meie juurde ja küsis, kas need seal mängunurgas on meie lapsed. Vastasin loomulikult jaatavalt ja siis ta ütles, et nad teevad seal häält. Ma muidugi automaatselt kukkusin vabandama ja läksin kamandasin nad sealt mängunurgast välja, viisime oma nõud ära ja tegime leegid. Mark oli.
Hiljem aga mõtlesin, et mis asja…. lapsed ja teevad häält. No, huvitav jah, tellisin ju ilma hääleta lapsed. Peaks tagasi saatma? Et sessuhtes… lapsed teevadki häält.
Aga ei, me siin arutasime, et, kui järgmine kord peaks tekkima sama olukord, lihtsam on öelda kohe, et noup, need pole minu lapsed. ?
Aga ei – ma seda küsijat mõistan isegi. Uus jälgija, noor ka veel, tal endal lapsi ei ole. Võibolla siis tekibki kõrvalt vaadates selline ettekujutus, et nii paljude lastega (või kasvõi ühe lapsega) võid oma eluga hüvasti jätta. Ja ma vahel olen tõesti tundnud ka nii, et mul polegi enam oma elu, aga…
…. see pole kindlasti nii, nüüd lihtsalt jagan ma oma elu lastega – oma kõige kallimate ja tähtsamatega.
Kui ma siin ühes eelnevas postituses kirjutasin, et ma pole kunagi sotsiaalmeedias tegutsenud mingil kindlal eesmärgil, siia võibolla siit sellest küsimusest see eesmärk võiks tekkida? Näidata, et vahet pole, palju sul on lapsi, elu ei jää elamata? Saab ka koos lastega oma elu edasi elada?
Ma olen täiega uhke, et mul on 5 last. Muidugi on ka halbu päevi, aga enamasti on meil siin nii tore ja lõbus, et ma ei oskakski või tahakski enam teisiti. See emaks olemine ja laste kasvatamine on tänasels kuidagi nii tšill ja mõnus (ja valus ka, ärme seda jäta välja, eks!), et ma tahan seda teha.
Need viis last on mind tohutult palju kasvatanud, aidanud igasugustest kompleksidest vabaneda, andnud nii palju põhjuseid elamiseks, et… laseks kasvõi kuuenda teha, aga siis peaks uue auto muretsema, mis on väga kulukas väljaminek, et jah, jääb 5. Esialgu. ?
Ja vastus küsimusele: miks lasin 5 last teha? Tahtsin! Kas ma oma elu ei tahagi elada? Ikka tahan! See viimane küll küsimus ei olnud, aga et küsija südamerahus oma elu ka edasi saaks elada, siis… jah, võibolla tuleb kuues, seitsmes ja isegi kaheksas! Me keegi ei näe tulevikku. ?
Ma ei ütle, et saage lapsi, sest suurpere olla on tore. Ma ütlen, et mul on tore suurpere ja ma olen selle üle väga õnnelik!
Mina olen ka suur perest pärit ja olen uhke selle üle mul on neli toreda ja ägeda vend .Mul on ka kolm last kui kuulsin et olen kolmad ootamas siis olin rõõmus ja korraga hirmul.Ei tea mis teised minus arvad et teen ainult lapsi raha pärast.Aga mida aeg edasi läks oli juba mul savi mis arvatakse. Käin oma lastega igal pool koos osad vaatavad küll imelikult et ise nii noor ja juba nii palju lapsi.
Kui lapsed hoolitsetud ja armastatud, siis mis teiste asi kommenteerida, mõni ei saa ühe lapse kasvatusega hakkamagi ?. Miskipärast on need vanad mehed alati vinguma, kui mõni laps julgeb kolgata ja elust rõõmu tunda, minu vanaisa samamoodi leiab, et lapsed peaksid vait olema ja oma emotsioone alla suruma, mis on ju nii vale, et midagi teha ei tohi ja koguaeg peaks vait olema? ? Oleks õelnud, et vabandust, nad on lapsed.
Minu olukord muutus ebamugavaks ja solvavaks ühes Facebooki “sõbrannade grupis”, kui ma jagasin teavet oma naasmisest emapuhkuselt tagasi tööle. Mainisin ka seda, et meil on plaanis koos mehega veel üks laps (mul on kodus juba 3 last, vanim on just kodust lahkunud, seega majas on jäänud ainult 2). Mõtlesin, et võib-olla ei ole see kõige ausam ülemuste suhtes , kui jälle lapse ootele jään, kui tööle naasen.
Üks inimene hakkas kohe halvustama, küsides, miks mul juba nii palju lapsi on ja kas ma tõesti tahaksin neid veel rohkem. Nad soovitasid mulle, et ehk peaksin piirduma sellega, mis mul juba on.
Olin sõnatu.
Minu vaba valik on saada lapsi.
Sa oled tubli ja õnnelik inimene. Ära kuula vanu mehi 🙂
Mul hoopis selline küsimus, et kuidas Sa tead, et küsija on noor lastetu inimene, kui see anonüümne küsimustekast oli?
Mul veel lapsi pole, aga kui abiellun, siis kindlasti soovin lapsi. Ja praegu soovin päris kindlasti rohkem kui ühte last. Töötan päris pisikestega. Lapsed on mulle alati meeldinud. Lastega on nii tore.
Suurperesid peaks just tunnustama, mitte pidevalt maha tegema. Eks maha teevadki need, kes ise lapsi ei salli või ei saaks ühe lapsegagi hakkama.
Mina oleks ka öelnud: No teevad häält ja mis siis? Teie teete ju ka häält. Lapsed on tõeline varandus.
Ma olen klienditeenindaja.Ükskord tuldi minujuurde ja öeldi,et too lastega pere häirib neid kas ma ei vöiks neile ütlema minna,et lapsed võiks vaiksemalt olla.
Samas oli ka üks purjus seltskond kes tundis ka end väga vabalt ja olid mega häälekad..kuidas ma lähen siis ütlen lastevanematele ,et lapsed võiksid vaiksemalt olla kui täiskasvanud lällavad.
Sellessuhtes võiks inimesed küll mõistvamad olla..kuidas siis lapsed õpivad käituma kui sa nendega kuskile minna ei tohi. ?♀️
Ega inimese ajurakku kahjuks ei näe ja miks need lapsed peaks nende arust 24/7 vaikselt olema. Kõige kurvem on sellised inimesed nagu meie alt naaber kortermajas. Endal tal 3 last ,küll suured aga ikkagi kunagi olid need ka väiksed. Nii kui meie lapsel vähe jonni tuju ja nutab siin siis tema karjub alt ,,mine v…. ,, jubedalt . Aga ise võib mulle siin õhtustel aegadel ja lõunaunede ajal küll all laulda ja tümmi lasta ?. Et miks see väike inimene nüüd häält ei tohi teha aga tema tohib ,ei saa kunagi aru . Eriti kui ise ka 3 last üles kasvatanud .