Aeeh, mis ilmad siin viimastel päevadel olnud on! Me saime ka mõned nädalad tagasi oma uue mänguväljaku hoovis üles pandud ja lastel on seal lõbu laialt. Võibolla alguse asi, võibolla mitte. Eks näis. Iga päev nad seal aga hullupööra möllavad ja neil on tore olla.
Vaatan praegugi, kuidas pisemad kiiguvad ja naeru kajab üle hoovi. Lapsed ennist esitasid mulle sellise palve, et hakkasin kohe mõtlema neile ja lapsevanemaks olemisele üleüldiselt rohkem.
Olen täna ema 5-le lapsele. Poleks ise kunagi arvanud, et mul nii palju lapsi olema saab. Või üldse lapsi. Olin enne neid hoopis teine inimene ja lastest hoidsin pigem eemale – ütlen ausalt, nad ei meeldinud mulle väga.
Lapsed ja nende kasvatamine on mind väga palju muutnud. Ise arvan, et paremuse suunas enamasti, aga kindlasti on ka negatiivseid muutusi toimunud – nt enne lapsi olid mul närvid korras. Ma ei tea, kas mul üldse neid oligi, aga nüüd olen krooniline närvihaige. Küll mitte enam täiskohaga, aga vahel lööb ikka lühisesse ära.
Kristofer ennist palus, et teeksin talle hoogu.
“Emme, tee mulle nii suur hoog, et ma lendan kosmosesse!”
Mina: “Oi, aga ma arvan, et ma ei suuda nii suurt hoogu küll teha!”
Kristofer: “Sa suudad ju küll!”
Kasvatades lapsi, kasvame me ise ka päris palju. Ma ei ole alati olnud samasugune lapsevanem. Ma olen iga lapsega midagi uut kogenud ja õppinud. Õpin praegugi. Iga jumala päev. Vahel edukalt, teine kord põrun sajaga. Ma olen päris uhke, et täna olen ma just selline lapsevanem, kes tunnetab ja teab ise, mis mu lapsele parim on ega tunne mingit ühiskonna survet selles osas. Ei lase end kõigutada sellest, mida keegi teine arvab või, kuidas tema toimib. Kõik lapsed on erinevad. Kõik lapsevanemad on erinevad. Kõik kodud on erinevad. Kõik olukorrad on erinevad.
Tänapäeva maailmas on liigagi palju seda, et teised tahavad su lapsi kasvatada ja arvavad, et sa ise ei ole piisavalt pädev seda tegema. Las nad siis arvavad, eksole. Mind ei kõiguta see juba enam ammu, kui kellegi arvates on mu laps liiga vana ühe või teise asja jaoks, liiga noor kolmanda või neljanda asja jaoks ja liiga see ja teine. Esimese, teise ja isegi kolmanda lapsega oi, kuidas ma võtsin paljusid asju südamesse, aga enam ei. Pole mõtet. Kui jään hätta millegagi, küsin nõu vastavalt spetsialistilt. 😀
Mulle meeldib olla ema. Tunnen, et saan sellega enamuse ajast suurepäraselt hakkama. See muidugi ei tähenda seda, et mind ei leia iialgi kuskil toas pimedas nurgas vaikselt nutta tihkumas. Ikka leiab. Aja jooksul üha harvem, aga leiab. Lapsevanemaks olemine on kohati meeletult raske. Teine kord ei oskagi miskit pihta hakata. Oled nõutu. On olukordi, kus ma pole iial varem olnud ega tea, kuidas käituda või olla.
Oleme nagu üks pisike õpiring, kus õpime tundma üksteist, ennast ja kogu ümbrust, sest usun, et meist keegi ei sünni lapsevanemaks. Samal ajal, kui kasvatame lapsi, õpime me seda olema.
Lapsevanemaks olemise juures kõige raskem, mu meelest, on mustrite murdmine. Nende mustrite, mille oma lapsepõlvest oma vanemate pealt kaasa sain. Neid on küllaga. Etteheitvalt seda ei ütle – ka nemad said need oma vanematelt ja nii edasi. Minu ülesanne on neid murda/muuta/paremaks mudida.
Kristofer (oli vist tema, pead ei anna, mul lapsi juba nii palju, et vahel mälu selles osas tõrgub) ütles mulle millalgi, et ma olen lehm. Mul hakkasid solvumisnäärmed kohe tööle ja uurisin, et mis mõttes? Tema vastas, et noh, mul on sama ilusad silmad nagu lehmal. Solvumisnäärmed lõpetasid töö. 😀
Lastega on tore. Ema olla on tore. Mulle meeldib olla kodune ema ja mul tekib alati mingi error, kui keegi ütleb, et mu depressiooni põhjus ongi just see, et olen kodune ema. Ei ole. Minu depreka põhjus on see, et ma olen harjunud oma tassi täitma viimasena. Mina ise olen selles süüdi. Mitte lapsed. Mitte mu kodu.
Olen õppinud siin ajaga ennast esikohale seadma, aga sellest tahaks rääkida mõnes muus postituses, sest sellel teemal kirjutada on päris palju. 🙂
Ühtlasi tuli mulle meelde seda postitust lõpetades, et ülehomme on ju Emadepäev. Passib hästi see postitus siia, eks.
Viimase asjana tuletaksin kõikidele emadele, kes päeva lõpus tunnevad süümekaid ja mõtlevad, et tõstsid täna liiga palju häält laste peale või lubasid neil liiga palju multikaid vaadata või ei teinud neile hommikul putru moosiga ning muretsevad sellepärast, et nad on halvad emad, meelde, et halvad emad ei muretse sellepärast, kas nad on halvad või ei.
Sa teed seda hästi. Sa oled piisav. Sa oled parim ema, keda su laps tahta võib. Sa oled võrratu!
Muide, võite jätta kommentaaridesse ka teemapüstitusi lapsevanemluse kohta, millest ma võiksin rohkem rääkida. Selles päriselu võtmes siis – kui ma miskit instagramis jaganud olen, siis saan üsna palju tagasisidet, kuidas kellegi lapsevanemluse teekonda positiivselt mõjutanud olen, endalegi teadmata. 🙂