Kuidas ma oma telefonist ilma jäin

On teisipäev. Juba 2. aprill. Natuke kurvaks kisub, kui ma mõtlen sellele, kui kiirelt see aeg ikka liigub, aga samas on nagu tore ka, et külm aeg läbi on ja vaikselt liigume suve poole. Või, mis vaikselt, mul on küll nii, et pilgutan silma ja juba on jaanipäev. Mitte küll sõna otseses mõttes, aga saate aru küll, mida ma mõtlen.

Mul on alanud ärev periood.

Kooli lõpp on aina lähemal ja üks päev siin mõned nädalad tagasi suutsin ma juba mõelda, et ma siiski ei lõpeta sel kevadel. Miks? Ma ei tea. Mingi hull hirm lõi sisse. Toppasin oma praktilise töö teooria osaga ka, st esialgne tähtaeg oli täna ja ma ei tegelenud sellega üldse. Lihtsalt ei olnud mingisugust motivatsiooni. Mitte, et see oleks raske olnud – kirjutan lihtsalt üles, kuidas ühte sojavahast küünalt valmistada savivormi, aga lihtsalt… ei olnud motivatsiooni. Vaimse tervise õele ütlesin ka, et ma lihtsalt ei võta arvutit kätte ja ei tee. Nii lihtsalt on.

Ja samal ajal stressan ja olen täiega pinges, sest tähtaeg aina läheneb ja ma tean, et LÕPUKS ma selle siiski õigeaegselt ära teen, aga seni viivitan ja stressan ja närvan ja sees pinge aina kasvab. Ma ei tea, miks ma nii teen, sest õppimistega läks sel aastal ju väga hästi – enamus asju esitasin lausa enne tähtaegselt. Aga nüüd on seisak.

Siis selgus, et tähtaeg lükati edasi. Sisemine stressiallikas rõõmustas. Juhhei, meil on veel kauem aega Jane kehas olla ja stressiseisundis teda hoida.

Aga ei, ma eile võtsin end kätte ja tegelesin selle teooriaga. Enamus asju sain tehtud, aga sisukorra ja leheküljenumbrite lisamisega jäin täiesti hätta. Mul ei ole office programmi vaid kodulehe variant ja seal on kõik palju keerulisem. Ilmselt lähen raamatukokku seda lõpetama.

Seejärel on vaja teha sellest samast teooriast kokkuvõttev Powerpointi slaidikava, aga ega selleski midagi keerulist tegelikult ei ole.

Ma rohkem kardan seda kaitsmist. Teiste ees rääkimist. Õnneks on valikus ka läbi arvuti selle tegemine. See nagu rahustab tsipake maha. Kuigi ma siin endamisi mõtlen, et peaks just vastu astuma sellele hirmule ja minema kohale, sest ega ma ei saa igavesti selle hirmu taha peitu jääda.

Kuigi esialgu ütles õppejuht, et ühte lisakursust ma tegema ei pea, sest vajaminev kursuste arv on mul tehtud, tuli välja, et ma siiski pean, sest õppekava muutus… Õppeaasta lõpus, kui stress ja pinge on peal, eksamid kohe kohe ukse taga, on päris… tore sellist uudist saada.

Ei ole ju tegelikult palju jäänud. Nii vähe veel ja ma loodan, et leian enda seest selle motivatsiooni ja viimase pingutuse, et lõpuni minna. 21.06 on Viljandi Täiskasvanute Gümnaasiumis ka lõpuaktus ja ma nii loodan, et saan endale uhke kleidi selga panna, lille lüüa ja minna uhkusega oma lõputunnistust vastu võtma. Olen selle nimel ju nii palju aastaid tegelikult vaeva näinud ja igati ära teeninud.

Jätkasin oma õpinguid aastaid valedel eesmärkidel (et teistele inimestele näidata/tõestada midagi) ja lõpuks võtsin ma need uuesti ette iseenda pärast, oma laste pärast – et neid motiveerida, neile näidata, et õppimine on oluline ja äge ning kõik sellega kaasnev igati normaalne, ala eksimine, parandamine, läbi kukkumine, abi palumine… See kõik on inimlik, aga oluline on see, et sa ei anna alla vaid lähed ja teed ära.

Ma pean seda endale korrutama vist iga päev, sest nõu oskan ma jagada küll teistele, aga ise seda kuulda võtta? No on vähe raske.

Seega vaatan ma väga madalalt muru seest alt üles neile, kes koguaeg kõike jaksavad ja saavutavad ja teevad ja lähevad kõigest läbi sirge seljaga. Väga tublid olete! Ma kohe tooksin siin välja sellise laheda naise nagu Ele Puidet, keda ma sotsiaalmeedias jälgin. Vahel vaatan suu ammuli, et kuidas tema ikka kõike jõuab. Lihtsalt hämmastav! Minge tema tegemisi jälgima. Mind ei suuda ausalt suurt mitte keegi motiveerida peale mu enda, aga tema… no ta väheke ikka suudab. 😀

Aga ma loodan, et teil tekib ka see motivatsioon lõpetamata asjad ära lõpetada, et siis rahus südamega suve minna nautima, sest krt, enne ei tule ju suve ka, kui ma pole kooli ära lõpetanud. 😀

Mul läks siin telefon katki ka… Kukkus maha, kui pilti tegin ja muidugi ekraaniga asfaldi poole ja kuigi ma terve see aeg, mil krahmasin telefoni maast üles, palusin, et ekraan terve oleks, siis miskipärast mu palvetele ei vastatud… Vähe nukker oli olla korraks, sest mu elu on kõik seal telefonis ja ma ei mõtle sellesmõttes, et telefon on elu vaid ma teen kõiki asju läbi telefoni. Okei, hetkel ma blogin sülearvutis, aga, kui mul oleks telefon, siis teeksin ma seda ilmselgelt seal.

Kõik mu õppimised, mu blogi, sotsiaalmeedia muud kanalid, meilid… ma teen kõike läbi telefoni ja see tuleb alati kellelegi üllatusena, et kuidas ma suudan, siis… ma ei tea, olen terve elu nii teinud ja see on mugav. Minu jaoks on nt sülearvutis ebamugav asju ajada. 😀 Võibolla, kui mul oleks lauaarvuti, siis oleks teine asi.

Aga muretsema ei pea, kuhugi ma ei kao, uus Samsung S24 Ultra on juba minu poole teel ja kui mul kool läbi saab (sest kogu mu aju mõtleb hetkel ainult selle peale ega suuda muid asju teha), siis ma tahaks pühendada ennast rohkem sisuloomele, sest ma endiselt armastan kirjutamist (mul on niiiiii palju blogipostitusi siin valmis kirjutatud, mida ma avaldanud pole), ma armastan pildistamist, ma armastan foto- ja videotöötlust, ma armastan sisu loomist, ma armastan oma jälgijaid ja ma armastan kogu seda sotsiaalmeediavärki, mis teha. 😀

Mul ei ole siin pilte ka väga, seega ma võtan lapse telefonist pildi, mis ma siin eile tegin. Võtsin pesumasinast pesu välja, et uus panna ja… mu kass lihtsalt ronis koguaeg sinna ega lasknud mul pesu sisse visata. On kiusupunn.