Tegelikult on see eluke tõsine ikka päris suure osa ajast, aga ma miskipärast eelistan siin ikka rohkem nalja visata ja huumorit jagada. Inimestel niigi raske, omad mured, deprekad ja muud häired, mis ma siia oma koormaga veel tulen seda raskemaks muutma, eksole.
Eks me kõik võitleme igapäevaselt oma võitlusi ja ma tänaseks olen umbes sellise mõtteviisiga, et teiste elude kohta arvamust avaldama ei hakka – elan ise ja lasen seda teistel teha. Meil kõigil omad võitlused ja iial ei tea, mis, kus keegi läbi elab. Ja ega mul pole viitsimist ka kellegi elus tuhlata, kui nüüd aus olla, seega mul alatihti pole õrna aimugi, kes kuidas elab. 😀 Aga noh, on eranded – väga väga harva, ma luban. ?
Ma ei tea, kas ma sellest bloginud olen – raudselt olen, aga kohe otsima hakata ei viitsi. Ehk siis… ma instas küll kevadel rääkisin sellest, et mul vist seasonal depression. Külmal ajal ajal jumala masekas peal ja nii, kui soojaks läheb, olen täiesti teine inimene. Vastupidi – väga elav ja õnnelik. Vahepeal ütlen iseendale oma peas, et “sul pole depressiooni, sa elad lihtsalt vales kliimavöötmes”. ?
See suvi aga kulges ka kuidagi… siiski teisiti. Ikka sutsu masendunult. Ja otsustasin uuesti hakata võtma antikaid. Lausa nutsin, kui arstile kirjutasin, et mul vist on neid vaja. Selline pettumus oli. Nagu oleks läbi kukkunud elus. Tänaseks see tunne muidugi on üle läinud õnneks ja ma tean, et tegin õige otsuse.
Veidike pelgan seda külma aega küll. Hästi palju ju tuleb korraga – lapsed kooli/lasteaeda, ise kooli, beebi ka veel kõige selle kõrvalt. Ma tean, et saame siin kamba peale hakkama, aga sisimas on ikkagi väike kartus, et ehk talvega kaasneb jälle ka mingisugune masendus.
Ma proovin küll oma peas seda positiivset nooti hoida ja antidepressandid on ka juba mõjuma hakanud. Lisaks tahan septembrist võtta juurde psühhoteraapia – just selle tõttu, et septembrist vaimne koormus väga palju suureneb.
Täna oli jälle üle pika aja selline… kurb hetk. Lihtsalt nutsin natuke. Pärast hakkas kergem. Vahel on hea nutta. Ma endiselt olen inimene, kes hoiab kõike endas ega jaga väga midagi kellegagi – kui mul miski mäda on, kuulevad kõik siit blogist, niisama kellelegi isiklikult kurtma ei lähe. ? Vahepeal mõtlesin, et mul midagi viga, sest ma olen selline, aga nüüdseks olen juba leppinud. Tuleb lihtsalt kuidagi see süsteem normaalselt toimima panna.
Aga okei. Ma lähen loen sutsu raamatut ja keeran kerra ära. ? tsau!
A ja minge kuulake seda laulu – säm “keset kevadet”. No nii hästi võtab mu “seasonal depressioni” kokku. Sõnad lähevad otse hinge.
Et ikka paremaks läheks ? head mõtted ja soovid su poole teele pandud ?
Aitäh sulle 🙂
Sama teema. Ainult mõte septembrist tõstab ärevuse lakke. Üritan siin ikka teadvustada ja analüüsida, aga väga raske on.
Ja ma olen see erand kellel on halvem olla just suvel sest kaasal siis palju rohkem tööd ja enamus aja veedan aega üksi ,nüüd õnneks küll beebi ka aga see beebi aeg meil päris raske olnud siis juba ootan seda sügist kus rohkem aega abiks olla mehel ja lähedastel.