***

Kuidas ma selle jama otsa koperdasin

Mulle väga meeldib raamatuid lugeda. Kohe väga. Isegi see sõnade valik, mis ma pealkirja panin ja samal ajal mõeldes, et kavatsen raamatutest rääkida, kriibib mu hinge, sest nii pole ilus ühegi raamatu kohta öelda – et see on jama. Ja ma peangi siinkohal vabandama selle ülepaisutatud pealkirja eest, aga kuidagi muudmoodi ma teid siia ju ei suuda meelitada – ikka nende klikikate pealkirjadega!

Mina ei tea, mis mu peas viimasel ajal toimub, aga mulle on lugemine vastumeelseks hakanud. Võibolla on asi nendes vaimsetes raamatutes? Mul ikka omajagu neid siin kodus riiulil tolmu kogub ja enamus nendest on loetud, aga nii mitmedki veel ootavad, et mu käekesed nad oma rüppe võtaks ja lõpuks avaks, et nad saaksid läbi silmade minusse voolata.

Praegu on mul käsil nt J. Shetty “Mõtle nagu munk” ja, kui ma alguses suutsin ühe jutiga läbi lugeda ca 100 lehekülge, sest ma istusin samal ajal tatoveerimissalongi nahktoolis ja mul polnud lihtsalt muud teha, seega lugesingi raamatut.

J. Shetty mulle väga meeldib – just oma mõtete poolest, mida ta elu kohta jaganud on. Ta jäi mulle juba väga ammu aega tagasi silma oma suurepärase mõtteviisiga, aga see raamat… Ma ei ütle, et see on halb. Ei. Minu aju lihtsalt tõrgub kogu seda vaimset värki.

Juba tatoveerimise ajal ma ei suutnud ühe korraga lugeda vaid lugesin natuke, siis olin telefonis, siis jälle lugesin sutsuke ja siis olin jälle telefonis… Ühegi ilukirjandusliku raamatuga mul nt sellist pulli olnud ei ole.

Samas olen ma enne ju ka nn vaimse sisuga raamatuid lugenud ja väga suure õhinaga. Olnud huvitatud ja kaasahaaratud. Otsast lõpuni. Aga nendel hetkedel olen ise olnud ka vaimselt kuskil.. otsingul.

Nüüd… nüüd mulle hakkab vaikselt tunduma, et elu ja kõik ümberringi üleüldiselt on kuidagi liiga vaimne? Kas ma kujutan seda ette või vaimsus ongi nii olulisel kohal siin ilmas ühtäkki?

Ma küsisin vaimse tervise õe käest ka viimasel visiidil, et miks ma üldse mõtlen sellistele asjadele nagu nt miks ma õnnelik pole või olen, miks ma kurb olen, mis mu sees toimub jne ning ta vastas, et see on märk küpsusest ja on hea, et ma nendele asjadele mõtlen.

Oleka tahtnud talle seepeale vastata, et no sellisel juhul ma ei taha olla küps. Tahan olla toores.

Kunagi ei mõelnud ma üldse nendele asjadele ja elu oli palju mõnusam. 😀

No igatahes..  on mul hetkel selline periood, kus kõik need vaimsed raamatud mind pigem kettasse ajavad. Tahaks autorilt küsida, et mida kuradit sa ninnunännutad siin oma ideaalse mõttemaailmaga. Olenemata raamatust. Ühte kindlat autorit siin silmas ei pea.

Huhh… ma lähen ilmselt mõneks ajaks ilukirjanduse peale tagasi, sest ma tahan lugeda. Kui ma olen kord õppinud lugema, siis ma tunnen, et pean seda oskust ka aktiivselt kasutama. Mine sa tea, võibolla üks päev unustan ära, kuidas seda teha…

4 thoughts on “Kuidas ma selle jama otsa koperdasin”

  1. Kuna aastase lapsega väga keeruline periood ,plus ei meeldi see koht kuhu me viis aastat tagasi kolisime ,lihtsalt lapsega elu olu muutunud siis kuidagi tahaks lähedastele lähemale aga hetke eluolus võtab see kolimist plaani teema natuke rohkem aega siis mul filmide vaatamisega sama teema kui neid õhtuti vaatan siin kui laps magab .

  2. Mõni kuu tagasi võtsin raamatukogust hullult kiidetud Kohvrid ukse taha – no täiesti mööda raamat. Mina ei suuda üldse selliseid raamatuid lugeda.

  3. Tean mida sa tunned. Võtsin hiljuti raamatukogust J.Shetty raamatu “8 armastuse reeglit” ja no lugesin pool ära ning edasi ei suutnud kuidagi süveneda enam..Samas Karmen Kozma “Hull” lugesin 2 tunniga läbi🤭..võta siis kinni.

  4. Mu meelest praegusel ajal kõik need eneseabi ja vaimsuse raamatud lähevad niivõrd “ühte auku” ka, selles mõttes just, et väga mingit originaalsust ei leia enam eriti. Peale selle enamus neist kirjanikest räägivad vaid asjadest, mis neile toimisid. Igaühe elu on nii erinev, et keegi ei saa tegelikult öelda “vot tee seda ja toda ja siis on elu ilus”. Ma mingil ajal praktiliselt sõin sisse kõiki neid eneseabi raamatuid, nüüd on räigelt kopp ees neist. Ei viitsi neid vähemasti enam osta – kui väga huvitav tundub, siis laenutan raamatukogust.

    Peale selle olen hetkel magistriõppes ja teaduslikke kirjatükke pean lugema söögi alla ja söögi peale. Vabal ajal eelistan lugeda pigem ilukirjandust, siis saab aju vahepeal puhata ka.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga