Kuidas ma tahaks lapsi edasi piinata
aug.
Viisin hommikul Kristoferi lasteaeda, sõitsin Imaverre, võtsin tanklast lattet (oma tassiga on päris hea hind!) ja sõitsin koju tagasi – miks ma kodus ei võinud lattet teha? Ma ei tea, ilm oli varahommikul selline mõnna ja tuli tahtmine natuke sõita, nautida rahu ja vaikust. Mulle täiega meeldivad sellised hommikud, kus päike paistab ja kõikjal veel on vaikne.
Ma üldiselt olen seda tüüpi inimene, kellele meeldib autosõidu ajal raadiost muusikat kuulata, aga ma vihkan seda möla, mis sealt hommikuti tuleb. Õuduuuukas. Lihtsalt pange muusikat, mida te räägite seal. ?
Vahel harva kuuleb raadiost aga pärleid – täna arutleti laste ja nutitelefonide teemadel. Et noh, lapsed ikka enamasti on ära nutistatud ja egas seal polegi midagi teha, maailm ju on paraku juba selline. Ja ma tegelikult isegi nõustun sellega, et selline see maailm täna on ja päris ära eraldada lapsi nutiseadmetest pole lihtsalt võimalik – koolideski ju juba kasutatakse õpikute asemel nt tahvleid. On huviring nimega nutiring jne. Mu lastel vist koolis õpikute asemel tahvleid ei kasutata. Veel. Õnneks. Ma pead ei anna, aga mulle on siiamaani jäänud selline tunne.
Okei, nüüd ma lastelt küsisin, Raimond ütles, et ei kasutata ja Hendrik kasutab (info)tehnoloogia tunnis, mis on ka loogiline.
Mis raadios puudutas aga seda kohta, kus üks saatejuht ütles, et päris nutivabalt ei saa ka last kasvatada, et mõtle, üks päev on selline olukord, kus sõbrad oskavad kõik nutit kasutada, aga laps ise ei oska, sellega ma küll ei nõustu. Nutiseadmed ja kõik sellega seonduv on üks nendest, mille lapsed megakiiresti ära õpivad. Mul siin Hendrik ühendas pleista puldi telekaga ära nii, et sai selle puldiga telekal kanaleid vahetada, sisse-välja lülitada jne, seejärel ühendas pleista puldi telefoniga ja mängis nii seal mänge ja ma olin seal nagu
sest 10 minutit enne seda küsisin ma temalt, mitu viite mahub viie sisse ja ta vastas mulle meeletu enesekindlusega, et seitse.
No igatahes tahtsin ma oma pealkirja teemani ka jõuda – ma loodan, et keegi pole jõudnud lastekaitsesse juba helistada, et ma siin oma lapsi piinan. Piinan küll. Nutipiinan!
Minu lapsed ei oodanud kooliaasta lõppu üldse ja mitte sellepärast, et neile meeldiks nii väga koolis käia vaid sellepärast, et kooli viimasel päeval läksid nende nutiseadmed samuti suvepuhkusele. Kohe nii, et alles septembris saavad nad need tagasi. Mis te arvate, kui väga nad septembrit terve suve ootasid? Oojaa, väga!
Aga tegin ikka nutiseadmetele mõned tööpäevad ka – kui Geiduga siin paaril korral omaette ära käisime ja nad lapsehoidjaga olid, siis selleks ajaks said nad ikka telefonid tagasi, et kõigil siin lihtsam oleks.
Ja eile lubasin ka natuke olla.
Aga jah, mulle nii väga meeldis see periood, kus lapsed nutiseadmetes ei olnud – mängisid laste mänge ja puha, veetsid palju aega õues, nende loovus tuli kõik nähtavale – oi, kui loovad ja andekad nad ikka on! Muidu on nad ka loovad ja andekad, aga, kui nad täitsa nutidest võõranduda, siis on see kuidagi teistmoodi siiski.
Ega nad kooli ajal ei saa ka ulme palju seal olla – 45 mintsa päevas. Eks vahel läheb see lappama ka, aga enamasti ikka üritame kontrolli all hoida.
Aga noo… ma nii tahaks need telefonid sinna kappi jätta ja öelda byeeeeee, aga ma ei saa. Suuremad käivad kaugemal koolis, ise bussidega ja ütlen ausalt, minu silmis on neil need telefonid ainult selleks, et nendega vajadusel ühendust saada, kui nad koolis on. Mina muud eesmärki sellel nutiseadmel ei näe, kui asi puudutab lapsi.
Sõpradega nad seal ei suhtle. Mängivad aint oma mänge.
Seda piinamist ma siis mõtlesingi – mainin igaksjuhuks ära ka. ? Laste jaoks siis piin – olla nutiseadmest kolm pikka kuud täiesti eemal.
Meil on lastel kooli poolt laenutatud Chromebook’id (pisikesed sülearvutid), millega nad teevad nii koolis kui kodudes üsna palju ülesandeid. Näiteks neljandas klassis oli lapsel ülesandeks Canvas kujundada plakatit, grupitööna Canva esitlused, Google slides ja Google docs keskkondades erinevad ülesanded. Lisaks kasutavad nad tundides nt kahooti ja muid tehnoloogilisi lahendusi. Ja ausalt, minule sobib väga – laps õpib juba noorest east peale erinevate keskkondade kasutamist, sülearvuti eest vastutamist (ei jäta kotti lohakile, ei loobi kotti jne) ja on üleüldse keskmisest tehnoloogiliselt nutikam. Laste puhul, kelle koolis nii tihedat digiõpet pole olen märganud, et isegi elementaarsetest digioskustest jääb puudu (slaidide tegemine, dokumendi vormistamine, failide üles laadimine jne).
Aga see muidugi tähendab samas seda, et ekraanivaatamise aega on lapsel koolitööde tõttu meelelahutuseks vähem – samamoodi nagu ise tööaja võrra vähem ekraane meelelahutuseks kasutan ☺️
Mul tekkis error selle sülearvuti eest vastutamisel. Seda ei õpi kindlasti vaid arvutit kaasas tassides ? Mu lapsel seisab sülearvuti 99% ajast vaid laual ja ta teab täpselt, kuidas sellega ümber käia või vajadusel transportida. Sama kehtib ka seljakoti kohta, kuigi seal ei ole mitme saja eurost sülearvutit, vaid “lihtsalt” õpikud. See pigem siiski kodune suunamine, kuidas oma asju hoitakse ja neist lugu peetakse, olgu rahaliselt väärtuslikud või väärtusetud. Nutimaailm on meie ajastu paratamatus, aga lapsed võiks alustuseks selgeks saada käsitsi kirjutamise, muud käelised tegevused, kirjaliku arvutamise ja oskusi raamatust infot otsida, enne suurde arvuti- ja programmide maailma sukeldumist. ?
Eks arvuti kasutamine ja veedetud aeg selles on iga pere enda otsustada, kuid kiidan meie kooli selle poolest, et peamine õpe toimub siiski õpikutest ja käsitsi kirjutades (vastavalt vanusele on neil siiski ka arvutitund 1-2x nädalas).
Soovitan väga lugemiseks Anders Hanseni raamatut “Ekraaniaju” ?
Ma olen see vanem, kes jalad vastu sõdib nutikale. Lapsel on oma nuppudega telo, et teha kõnesid, mingid mängud/jutud kõik suur NoNONo minu poolt 😀 laps läheb esimesse klassi.