Kuidas ma vahelduseks kirjutan ebapopulaarsel teemal
aug.
Ma vaatan, et need postitused, kus kirjutatakse igasugustest käkkidest, mis lapsed kokku keeravad, on ikka jõle populaarsed. Ja mul pole selle vastu mitte midagi.
Natuke vähem populaarsed on need lugemispalad, kus oma lapsi ülistatakse. Tegelikult ma ei ole ühelegi sattunud, seega pakun huupi, et need polegi populaarsed, sellepärast neid ka ei kirjutata. Kas lapsi üldse saab ülistada? Kas nad midagi peale käki keeramise ka midagi muud teevad?
Ma mõtlesin, et teeks otsa lahti ja noh, ega ma ei taha ju, et mu lapsed suurena siit loeks, kuidas nad ainult peavalu põhjustasid ja igasugust jampsi kokku keerasid. Kuigi täna on mul siin soolas üks postitus, mis algab sellega, kuidas nad oma toas kõrvaharke tükeldasid ja siis eidekisa saatel sealt välja tormasid, sest tükeldatud kõrvahargid ikka veel elasid ja liikusid ringi oma poolikute kehadega. Aga las see siis jääda mõneks teiseks korraks.
Täna ülistame lapsi.
Ma ärkasin kohutava peavaluga ja Raimond tuli minu tuppa, sest kuulis Joosepi hommikust jutuvadinat. Lahkelt pakkus, et võib Joosepi võtta, et ma saaks veel magada. Korraks hõõrusin silmi, et kas tegemist on ikka minu lapsega. Nii hooliv ja viisakas. Ok, nali. Ei hõõrunud.
Ärkasin ikka ise ka üles ja Raimond viis Joosepi oma tuppa põrandale, andis talle mänguasjad ette, pani padjad ümber, et kui tasakaal peaks istudes kaduma (mõnel korral seda juhtunud ikka on), oleks pehme kukkumine.
Ja üks hetk, kui Raimond õpetas Joosepile plaksutamist, jäin kõrvalt (kaugemalt, et nad mind ei näeks) vaatama ning mõtlema, kui tublid lapsed mul ikka on. Nad keeravad korralikult käkki kokku, nad ropendavad, vahel ülbitsevad, kaklevad omavahel, aga… kõik see, kuidas nad kodus mind aitavad, õues töid teevad (niidavad muru, korjavad oksi, lõhuvad puid, ehitavad midagi jne), õe-vendade eest hoolitsevad – ütleme nii, et nad hoiavad selle positiivse poolega kogu seda asja tasakaalus. Sellepärast ma pole närvivapustust saanud. Sellepärast ma pole hulluks läinud.
Ma ei mäleta, et mina lapsena nii hooliv oleks teiste suhtes olnud, kui nemad täna on. Ma küll tegin palju tööd (kodus), palju palju rohkem kui minu lapsed täna teevad, aga see pole üldse nii tähtis kui see, et inimesel on tohutult suur süda ja ta hoolitseb teiste eest.
Kuigi ma alati ei näita seda avalikult välja, siis olen oma laste üle meeletult uhke. Nad on midagi teistsugust. Mulle meeldib nende ema olla. Mulle meeldib nendega koos kasvada.
Ma poleks eales uskunud, et mul saab nii palju lapsi olema. Enne lapsi ei olnud ma üldse laste inimene. Peab aga tõdema, et ma armastan emaks olemist. Ma armastan olla suurpere ema. See on tore. Saab palju pulli. Saab palju peavalu. Saab kõike. Aga peamine – saab tohutult areneda ja kasvada ja palju paremaks inimeseks.
Tervitused suurperedele! ?
<3
Nii tore. Ja kiidan takka. Emaks olemine on kõige arendavam asi minu elus. Pidevalt on uued väljakutsed. Pidevalt õpid midagi uut aktsepteerima. Kooskasvamine on tore.
Mul on peaaegu 2 aastaseks saav poeg. Üli energiline ja super käkikeeraja. Aga igakord peale pahandust tuleb teeb oma iiiii-naeratust(naeratab ja ventitab iii-d) ja mu süda sulab.
Olen alati unistanud saada vähemalt kuni kolm last . Nii loodan ,et tulevikus kaob ära hirm saada teine laps sest hetkel beebiea periood päris raske meil olnud siis mõtled ,et kas võimalikult hilja saada teine laps kui esimene suur ja on samamoodi väike abiline . Oehh loodame ,et tuleb äkki ikka julgus kindlasti saada teine laps veel sest on olnud ikkagi eluunistus. ?
Oo, nii tundsin ennast ära siin! Ma arvasin enne Kalli Kaasaga tutvumist, et ma lausa VIHKAN lapsi! 😀 Endised töökaaslased ei suuda siiani ära naerda, et kuidas minusugusel lastevihkajal neid nüüd lausa kuus on. 🙂 Ja ma pean tõdema, et mul ongi tavaliselt ainult ülistavad lood oma lastest. Sest isegi käkki keerates suudavad nad mind naerma ajada ja see on minu jaoks maailma tähtsamaid omadusi. Päikest ja tänud toreda postituse eest! 🙂