***

Kuidas me abikaasaga oleme lahku kasvanud

Mul sõbranna millalgi kunagi detsembris ütles mulle, et mina ja mu abikaasa oleks justkui lahku kasvanud.

Ütlesin seda abikaasale ka, ta esimene reaktsioon oli, et mis asja. 😀

Ega vist minul ka.

Aga täna tegi mu abikaasa mulle selgeks, kust selline arvamus tulla võib. Kuigi ma siiski imestan, sest tolle sõbrannaga puutume suht harva kokku ja kui puutume, pole Geitu tihti ligidalgi. See selleks.

Me läheme reedel Ojakalda Puhkemajja Lõuna-Eestisse ja kutsusin tuttavad ka sinna oma lastega. Oleme seal ühe päeva ja mõtlesin, et veedaks mõnusalt aega. Ilm lubab küll talve tagasi tuua, aga suva. Jääme lootma imele. St suvele.

Igatahes, Geit siis täna, kui me ninapidi koos köögis kartuleid koorisime, et kas me reedel seal puhkemajas oleme koos või eraldi. Ma ei saanud kohe pihta, mis ta sellega mõtles ja saatsin talle ühe enda “wtf” pilgu. Ja siis ta saatis ühe enda “tead ju küll, mida ma mõtlen” pilgu vastu ja ma siis teadsingi.

Nimelt oleme me viimasel ajal palju väljas käinud. Ja kui Geit on selline avalikult kaisutaja tüüpi mees, siis mina pigem ei ole. Seda tüüpi mees. Hehe. Okei, naine.

Ei, mul ei ole piinlik või häbi, aga mulle lihtsalt ei meeldi. Mida ma lägastan seal teiste nina all? Või kaisutan? Nagu milleks? Mulle pole kunagi… okei, ma nüüd valetan. Kui me Geiduga kohtusime, siis alguses oli küll meil selline amelemisperiood igalpool. Vahet pole, kus või kes olid, igalpool panime tatti ja amelesime ja… no, teate ju küll, mida need noored ikka teevad, kui nu…..maitse suhu saavad. Või mujale. 😀

Võibolla ma siis tol ajal lägastasin oma lägastamised ära, aga igaljuhul praegu mulle ei meeldi küll kuskil avalikus kohas musutada-kallistada. Ja ma ei mõtle siin üldse nt poes – seal võin musutada-kallistada küll, aga kuskil vesipiibubaaris, kus sul sõbranna ja ta mees kohe teie vastas istuvad, ma küll diivanil musutama nii kergelt ei hakkaks.

Teised tehku, mis tahavad. Pidagu kasvõi orgia maha. Aga mina… noup. Jõle ebamugav tunne on seda tehes.

Seega on päris keeruline vahepeal. Kui mees on selline avalik musutaja-kaisutaja, aga ise mitte. Geit ikka vahepeal töganud, et mis mul siis on, et ei taha kaisutada niimoodi ja kas mul on tema vastu midagi, aga tõsimeeli, peale armastuse ei ole mul tema vastu suurt midagi, mina ise lihtsalt olen selline, et kõik intiimsused teen ära oma mõnusas hubases kodus. Või mujal, kus pole inimesi ümberringi.

Ja eks ma ikka vahel toetun tema peale, kui kuskil istume. Hoian käest kinni – seda mulle meeldib väga teha, aga need enamad asjad… jah. Kodus pimedas ja teki all loomulikult. 😀

Ehk siis.. ei, me pole lahku kasvanud. Selle kohta on mul muidugi omaette arvamus, et inimesed üldse teiste suhteid kommenteerivad, aga jätame selle ehk järgmiseks korraks. Geit ütles ka köögis kartuliämbri kõrval, et inimestele jääb mulje, nagu me oleks lahku kasvanud, aga teaksid nad, kui koos me tegelikult omavahel oleme. 😀 Ja no, tabas naelapea pihta, sest… me oleme pigem nagu väga kokku kasvanud just ja Geit meenutas täna, et meil saab suvel juba 14 aastat koos oldud. Juhhei! “Päris hull!” nagu ta lisas. 😀

On küll päris hull. Ma olen pm pool oma elust (ma olen 30) temaga veetnud. Ikka väga hull, kui nii mõelda. Aga olen elus. Mitte küll enam täie mõistuse juures, aga elus!!!!

7 thoughts on “Kuidas me abikaasaga oleme lahku kasvanud”

  1. Päris hull*ult hea. Ei paista kuskilt et oleks lahku kasvanud, pigem paistab minu jaoks te suhe aina parem ja kokku kasvanum. Kuid saan täiesti aru sellest musutamise perioodist. Noorena ongi vaja kogu maailmale kuulutada, edasi teate omavahel mis kõige parem.
    Me oleme abikaasaga koos olnud üle 21 aasta, ehk üle poole minu elust, olen ise 38. Meil on kevadeti (ise naeran et kevadeti ikka “jooksuajad” kõigil) see musutamise periood nagu rohkem. Muidu oleme ikka nagu tavaliselt, aeg-ajalt käest kinni, mõni üksik kord ka musi, kuid rohkem sellist vabalt olemist.

  2. Minu arvamus on see, et inimesed näevad seda, mida nad näha tahavad, mitte tõde. Ja seda siis vastavalt enda elukogemuste põhjal või tunnete põhjal. Kui neil on meel halb, tahavad halba näha, kui on stress nad ei hinda olukordi objektiivselt ja ratsionaalselt. Võivad asju teistmoodi näha. Kui endal on kriitiline periood suhtes käsil, siis ei suuda uskuda, et keegi võib kusagil õnnelik olla.

    Ratsionaalseid inimesi mu silmis aga vähe. Enamus selliste tunnete puuetega 😀

    Aga kuna ta pole Teid väga koos näinudki, siis äkki pean mõistma, miks arvas, et lahku kasvanud, ei näe ju isegi koos.

    Kuid no teiste arvamus pole absoluutselt üldse tähtis. Inimene arvab ja usub seda, mida ta tahab uskuda ja näha. Meie aju tegelikult ka niimoodi loodud filtreerima asju välja.

    Kui me endas teadlikuks saame. Võtame hetk aega endale, elame endaga, jälgime. teadvustame, siis saame aru jah, et kuidas me oleme läbi elu kasvanud. Ja kas oleme kasvanud. Mingil määral küll, kuid kas ise arenema oleme hakanud, et märkame, kus on meie laused ja reageeringud jne.

    Ma võib olla läksin liiga laiali kogemata. Sest mul on nii palju mõtteid.

    Igal juhul teiste arvamus pole oluline. Kui “kasvate” kunagi lahku, saab alati “kokku” tagasi kasvada õnneks =) Oma suhte eest saab regulaarselt hoolt kanda kahjuks või õnneks ise nagu ka kõige muu eest. Seda suhteliimi saab ise teha, aega võtta endale jne ja enda suhtele =)

  3. Mulle just väga meeldiks omada elukaaslast, kes julgeks ka seltskonnas ja avalikus kohas kallistada/emmata ja kätt ümber panna :))) ma selline hull puudutuste järgi :)))) ja kerged musid otsaette v kaelale v suule ka minu jaoks vabas seltskonnas armsad asjad :))

  4. Mulle ei meeldi üldse need inimesed kes lägastavad kõigi nina all . Siis alati tahaks öelda vana hea lause ,, võtke tuba ,, 🤣

  5. Nii vinge tõsise fänni näoga Geit vaatab su dekoltee vahele sellel pildil 😄 tõi kohe suure naeratuse näole 😄 Olete nii tublid ja toredad ❤️ Olge hoitud ❤️

  6. Miks lahku kasvanud?Igal perel on omad viisid ja traditsioonid suhtlemisel.Mina olen oma abikaasaga koos elanud 38 aastat. Aga aeg-ajalt tuleb ka nüüd ette, et lihtsalt tuleb tänaval selline ,et tahaks teisele musi anda!Milles probleem?

  7. Naljakas,loen ja meenutab minu suhet minu mehega. Aga meil vastupidi,mina pigem see musitaja/kallistaja ja tema pigem mitte. Tema pigem ongi see kes teeb seda harva ja pigem kodus turvaliselt kodu seinte vahel 😃 Sest mis siin ikka niisama musitada ja kallistada,siis peab juba ” asjaks” minema on tema moto. 🫣🤭Aga eks see tõsi on,et milleks teiste ees seda teha,sest teadagi ei pruugi see kõigile meeldida,mida vaadata ja tekitab pigem ebamugavust. 🤷‍♀️

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga