Kuidas me teineteist ikka üldse ei usalda
apr.
Mulle on seda ikka ette heidetud? nina peale visatud? niisama öeldud? ei teagi, kuidas seda arvamuse avaldamist kutsuda, et see ikka on natuke imelik, et me abikaasaga igalpool koos käime. Nagu oleks meil usalduseprobleemid, et üks ei luba teist ilma kaaslaseta välja.
Ja ma täiesti tunnistan, et kunagi meil sellised usaldusprobleemid tõesti olid – meie suhtes siiski on kahjuks olnud usalduse rikkumist ja see on üks komponent, mida on suhtes kõige raskem taastada.
Aga oleme sellistest probleemidest üle saanud, aga tõesti, endiselt, käime pea igalpool koos. Geit selles probleemi ei näe. Mina võibolla haruharva, aga seda ka selles mõttes, et kas ta ära ei tüdine minuga koos käimisest igalpool? No ilmselt mitte, eksole. Ma olen talle vahepeal ikka pakkunud, et mingu ja olgu ka ilma minuta. Saab vaheldust. Aju puhata. Närve lõõgastada. Kuidas iganes mehed nimetavad seda aega, mil nad oma naistega koos ei ole ja saavad rihma natuke lõdvemaks lasta, aga ta lihtsalt ei taha. 😀 No, mis ma siis teen.
Mina olen küll ilma abikaasata käinud. Koos sõbrannaga. Mulle näiteks ei meeldigi igalpool ka oma abikaasaga koos käia. Ala nt Salajuttude vestlusõhtule läksin koos sõbrannaga. Ega väga ei tekkinud küll mõtet, et peaks sinna koos abikaasaga minema, sest ma eos juba aimasin, et see on pigem naistekas ja temal ei oleks seal midagi teha olnud.
Aga huvitav on see, et, kui paarid käivad koos väljas, siis on esimene kahtlus kohe see, et usaldusega on probleeme. Miks? Miks ei võiks paarid niisama lihtsalt koos väljas käia? Sest neil on koos lõbus? On huvitavam?
Me oleme Geiduga ka nt päris tihti käinudki kahekesi kuskil. Alles hiljuti käisime Pärnus – vaatasime Ari Matti standupi etendust, pärast läksime Porta üles restorani kokteile ja head muusikat nautima. Saime rahulikult juttu rääkida, ka sügavamatel teemadel, ilma, et peaks kellegi järgi jooksma, kellegi kaklust lahutama või keegi külje alla kaissu poeks. Väga mõnus oli.
Muidugi väljas käimisel ja väljas käimisel on vahe ka. Kui kunagi ikka tahtsid korraliku pidu ja lällamist, siis täna enam ei kisu selliste asjade poole väga. Pigem eelistaks kuskil rahulikus ja mõnusa vaibiga kohas istuda, lobiseda, head toitu ja jooki nautida. Koos.
Peol käime ka ikka, aga pigem harva. Kui aus olla, siis ega väga ei viitsi.
Pean tunnistama, et mul vahepeal võibolla oli väike.. kompleks? ma isegi ei tea, kuidas seda nimetada, aga, kui mõni sõbranna uuris, mis teen, kuhu lähen, kellega lähen, siis üldse kohe ei tahtnud öelda, et mehega läheme sinna või sinna, sest ma juba eos tean, et ta kas mõtleb või küsib kohe, et kas me kuskil eraldi ka käime.
Ma tean, et teiste arvamus pole oluline, aga mingil määral jääb sisse ikka veits nõme tunne, kui keegi, eriti veel lähedane inimene, tuleb sinu paarisuhet kahtluse alla seadma.
Aga ma olen ka sellest aru saanud, et need, kes sinu suhte kohta arvamust avaldavad ja see, mida nad täpselt ütlevad, peegeldab enamasti nende endi suhte murekohti. Ala, kui ühes eelnevas postituses rääkisin, et sõbranna arvas, et ma olen oma abikaasaga lahku kasvanud, siis pigem mulle tundub, et tal endal on see probleem suhtes. Saate vast aru, mida ma mõtlen.
See ju tegelikult kipubki nii olema, et inimesed märkavad teistes neid vigu ja puudusi, mis enda juures neid ennist häirib.
Me mehega varsti 14 aastat koos olnud ja lihtsalt on elu nii kujunenud ,et meil on ühised tuttavad ja siis jällegi igal pool koos . Ja nüüd kui on laps siis seda enam käid rohkem koos kuskil ja ei ütle ka ,et see nüüd mingi ,,usaldus,, teema oleks . Pigem elu on nii kujunenud ja oleme nii rahul.
Ma käisin ka Salajuttudel üksinda, veits imelik oleks olnud mehega minna. Seal polnud ühtegi meest ka, ainult see kes tegeles heliga.
Minu arust on nii, et minu abikaasa ongi minu kõige parem sõber ka ja oleks ju veitsa imelik temaga abielus olla, kui ma temaga koos aega veeta ei taha, eriti veel kui on lapsed ja saab vahel ka kahekesi olla 😀 eelmine suhe mul oli selline, kus palju eraldi käisime ja lõpuks oligi kummalgi oma elu ja sõbrad ja inimene, kes tähelepanu pööras- ega see ju normaalne ei ole.
Igatahes meie käime ka väga hea meelega koos ja eks sekka vahel ka eraldi, aga viimasel ajal pigem vähem, sest väljaskäimise võimalusi vähem, siis soovime seda aega kahekesi veeta 🙂
Käid koos, on usaldusprobleemid. Käid eraldi, on ka nagunii suhteprobleemid. Saa siis aru, mis tegema peab, et teised – suhtest väljaspool olevad pooled, rahul oleksid.?
Meie oleme mehega koos olnud 18.aastat,sellest abielus saab 10.aastat. Vanem laps saab see aasta 16.aastaseks. Meie arvates ongi normaalne käia perega koos ja ka minu arvates,mehega koos igal pool ? ok juuksurisse,kosmeetikusse jne ei lähe koos,aga muidu me ikka alati koos ja lapsed meiega. Minu mees on mulle kõige parem sõber,ma usaldan teda kõiges,saan temaga rääkida kõigest,ta on alati minu kõrval sõna otseses mõttes heas ja halvas. See ei ole midagi imeliku,ega näita et usaldus probleemid. Pigem minu arvates näitab see seda,et suhe toimib väga hästi,kui tahate veeta aega just teineteisega,mitte kellegi teisega. ?♀️?