Kuidas mind tuntud telesaates häbistati

Kandideerisin mina Masterchefi saatesse. Ausalt, see tuli mullegi üllatusena, sest kõige keerulisem roog, mida ma suudan teha, on makaronid hakklihaga. Heal päeval on makaronid keedetud ja hakkliha praetud, halval… nomh, ärme siit edasi enam mõtle.

Igatahes, esimeses voorus tuli teha risottot. Kõik teised said selle ideaalselt valmis, mina mitte. Mis oligi juba teada ju. Üks naisterahvas tuli minu juurde, teatas, et ma langesin välja ja pean lahkuma. Ta veel võttis minult kõrvarõngad, kaelaehte ja käevõru, mis saatetiim mulle külge panid. Kleit oli ka saate oma, aga selle kohta ütles mind uksest välja saates üks teine naisterahvas, et selle võin endale jätta, pesku ma see puhtaks, aga ta ei taha mind seda kuskil avalikult kandmas näha… okei.

Kogu see suhtumine üldse pärast seda, kui ma välja langesin oli kuidagi väga ebaviisakas ja nõme.

Lahkusin.

Aga kuskilt napsas mu üles sama saate teine juht, kes käskil mul ikkagi tagasi minna ja see olevat valeinfo, et ma välja langesin. Läksin siis tagasi ja kuulsin, kuidas need kaks naisterahvast, kes mind enne välja juhatasid, omavahel midagi rääkisid. Uksehoidja teatas neile, et ma olen tagasi ja üks neist küsis imestunult: “Mida see debiilik siit veel tahab?”

Ta ei teadnud, et ma sealsamas ootan.

Ja, kui nad hakkasid oma ruumist välja tulema, jooksin ma ära. Nad muidugi nägid seda ja saatsid terve tiimi mulle järgi.

Mina jooksin. Nemad olid mingite tulevikumasinatega (polnud auto, polnud motikas, polnud atv, aga see oli mingi veider sõiduvahend) mul järgi. Ma jooksin sirgel teel. Tee kõrval piklik küngas paralleelselt kulgemas. Üks hetk hüppasin läbi selle künka – künkast teisel pool oli mets. Pagesin sinna. Nemad oma masinatega ligi ei pääsenud, seega pidid nad ringuga tulema. Mul oli edumaa.

Ronisin puude otstes (ega ma nüüd ise ka hakkan juba mõtlema, et ma vist olen mingi tulevikuinimene) ja jälgisin neid. Nemad otsisid mind. Ja ma tapsin nad ükshaaval ära. Võtsin eesmärgiks kogu Mastefchefi tiim maha nottida sellise alanduse eest (no, et ehted ära võeti ?).

Huhh! Hea raamatu- või filmiidee saaks sellest.

A, kas ma mainisin, et tegemist oli ikka unenäoga?

Hommikul ärkasin ja mõtlesin, et wtf, mis just juhtus. Mõni unenägu jääb ikka nii selgelt meelde, et lausa hirmutav on. Ja mul on neid lausa mitu olnud elu jooksul. Mis on ka oma olemuselt nii pikad, et ma üldse imestan, kuidas ma olen suutnud jätta need meelde, aga muffinipulbripakendit pean koukima 10x prügikastist välja, sest koguaeg läheb meelest palju seda vett ja palju seda õli pidi sinna lisama ikka. ?