***

Kuidas mulle eile liikluses šokiteraapiat tehti

Sõitsin eile mõnusas päikesepaistes Viljandi poole. Geit kõrval. Pisemad lapsed taga. Ärge küsige. Mõtlesin, et jätan nad lasteaiast koju. 10 minutit pärast selle otsuse langetamist juba kahetsesin.

Igatahes, olime juba peaaegu Viljandis – mina sõitsin peateel, kõrvalteel sõitis rekka peatee suunas. Ma juba kaugelt nägin teda ja võtsin jala gaasipedaalilt maha. Rekka aga jäi kenasti seisma, andes mulle sellega märku, et ootab mu ära ja võin gaasi jälle anda.

Kui ma aga jõudsin peaaegu juba teeotsani, kus ta minu möödumist ootas, sõitis ta mulle ette – vist otsustas, et siiski ei oota mind ära ja proovib oma pika rekkaga ruttu vahelt läbi lipsata. Kuigi sealt polnud võimalik “ruttu läbi lipsata” – ta vist panustas sellele, et ma raudselt ei sõida talle sisse.

Selle peale pidin ma vajutama piduri põhja, sest noh, vastasel juhul oleks me lihtsalt pauguga kokku pannud.

Rekkajuht konkreetselt naeris ja lehvitas, samal ajal, kui ma talle igal võimalikul moel märku andsin, milline debiilik ta on.

Jah, minu viga on see, et ma ei arvestanud sellega, et liikluses on ju igasuguseid debiilikuid. Ma oleks ikka pidanud igaksjuhuks aeglasemaks tõmbama, nähes ette, et selline olukord võib juhtuda. Samas, minu taga olid ka autod ja ma oleks oma põhjendamatult aeglase sõiduga takistanud neid.

Mul hakkasid käed pärast seda olukorda nii värisema, pea kumas, pisarad voolasid mööda põski alla. Ma vist kartsingi kõige rohkem laste pärast. Kuigi neil on korralik turvavarustus, siis selline olukord ehmatab ikka ära küll. Eriti veel, kui õpid liikluses osalema.

Aga positiivne oli ju see, et meiega midagi ei juhtunud, pääsesime vaid ehmatusega ja mu seljavalu ka kadus pärast seda – nimelt ma eelmisel päeval instagramis kurtsin, et mul on mingi kahtlane valu seljas. Nii, kui paremat jalalaba liigutan, lööb valu paremasse alaselga. Sellest sain igatahes priiks.

Pärast seda olukorda oli mul veel sõidutunnid autokoolis. Ma esialgu mõtlesin küll, et noup, ma ei lähe rooli, ma jätan selle ära, aga siis ma mõtlesin sellele, et kui ma nüüd asja edasi lükkan, siis see hirmupoiss jääbki mu sisse ja need juhiload aina kaugenevad ja kaugenevad minust.

Sõidutunnid läksid aga superhästi. Kerge ärevus oli sees, aga õpetaja pidevalt kiitis ja ütles, et kõik super ja saan hästi hakkama. Jõudsime isegi järgmise sõidutunniteemani minna, sest fooride teema on mul nii selge. See, et ma kooliväliselt harjutada saan, on ikka nii palju juurde andnud.

Eks ma olen nüüd alati natuke valvsam, kui on jälle olukord, kus kõrvalteelt peatee poole sõidab mõni sõiduk ja veendun 2877×, et ta mulle ikka teed annab. Muidugi see tropp, kes mu teele oma rekkaga sattus, tegi seda meelega, oli kohe aru saada ja no, selliste jaoks ei saagi valmis olla, aga valvsam ikka.

Kahju, et numbrimärki ei taibanud vaadata – oleks politseisse helistanud ja teatanud rekkast, kes meelega liiklusohtlikku olukorda tekitas.

Aga ma nüüd mõistan, miks meil juhid liikluses nii raevukad on. Teooria testis “Kuidas käitud, kui keegi ei järgi liiklusreegleid? Vastus: jään rahulikuks ja viisakaks,” märkisin ma selle jah õigeks vastuseks ja eksamil märgin ka, aga reaalses elus on ikka see reaktsioon midagi muud. 😅😅😅

Kui Geit mõne idikaga on liikluses kokku puutunud ja muutub närviliseks, ma alati olen öelnud, et jeesus, rahune, las ta olla, siis nüüd ma küll mõistan teda rohkem. 😅

11 thoughts on “Kuidas mulle eile liikluses šokiteraapiat tehti”

  1. Kohe kindlasti ära ärritu vöib kätte maksta ja void viga saada. Lasin signaali, kui mnt mingi dude ristmikulnja pimedas kurvis mòödasöitu tegi. Pōhiline on mitte reageerida ja rahulikuks jääda. Signaali pärast oleks dude mu mnt välja söitnud. Ma olen rase ja pigem jaan rahulikuks. Kyll teed load âra! Mabjain lapsena auto alla ja kardan autoSid, kuiD hirmust saad yle ja elad edasi

    1. Poleks mul aja peale minek olnud ja lapsi ka autos, oleks ma talle järgi sõitnud ja kinni pidanud, haha. 😀

  2. Miks sa sõidad lubateta? Kui mees ongi su autoõpetaja, kas siis lapsed samal ajal ka autos on ok harjutada? Ei julges ealeski algaja autojuhina lastega sõita, aga ilma lubadeta ei iial. Kui midagi oleks juhtunud oleks see sinu südametunnistusele jäänud.

    1. Ma sõidan juhendaja ehk oma mehe juuresolekul ja mul on see luba olemas, et võin nii sõita. Ei pea lube käes olema, et tavaliikluses harjutada. 🙂

      Ja, kui päris load olemas ja lapsed autos, siis võib ju ka õnnetusi juhtuda – ei pruugi mina midagi valesti tehagi. Siis ei ole minu südametunnistusel midagi?

    2. Mitu aastat load peavad olema, et lapsed ka autos võiksid olla? 🙂

      Mina lube tegin, siis sõitsin ka nii, et ema oli juhendaja kõrval. Taga istmel turvatoolis ja -hällis olid 1a6k ja 6k laps. Juhendaja luba ei anna ju õpetaja, kui arvab, et sõitmisega hakkama ei saa liikluses. Või kas tõesti arvad, et peale 30 sõidutundi olen hullult palju osavam?

  3. Kuna sõidame väga tihti Tallinna vahet viimased aasta otsa siis olen ka ikka igasugu ,,debiile,,teel näinud. Oleme mehega kusjuures pand tüüpilist mustrit tähele ,et kõige rohkem hullu panevad need töö autoga tüübid. Umbes nagu,et ahh pole minu auto ,savi sõidan kuidas tahan mulje jääb. Ja siis räägitakse et aa need bemmiga või niisama noored on huligaanid. Hallo teie pereissid oma töö autodes vaadake ikka endale ka otsa eksole. Näiteks Esmaspäeval oli ka meil rekkaga juhtum ,mees teeb rahulikult mööda sõitu ,samal ajal mingi rekka vend arvab et me vist tema arust teeme seda liiga aeglaselt ja tahab omakorda meist ka mööda sõitu samal ajal teha . Siis ütlesin ka mina muidu mitte roppu suuga inimene ikka korralikud sõnad suust välja 🤦‍♀️ . Ja noo Tallinna linnast ärme hakka rääkimagi ,mõni on hullem kui võimalik vaid venemaal tegelane. Aga olen ka üritand sisestada endale,et see ei tähenda seda et ma pean oma eesmärgist loobuma ja pigem olema neist debiilidest liikluses üle ja saan hakkama lubade tegemisega ! 😊

  4. Tegin ise Tartus load ja seal selline asi ikka eriti tavaline. Nt ka jalakäijatega tehakse nii, et pidurdavad ja siis kui inimene hakkab teed ületama, pannakse gaasi ja mulle on isegi naerdes keskmist sõrme näidatud. Autojuhina võin aga ette öelda, et selliseid idiootsusi tehakse sinuga päris tihti seni, kui vahtraleht küljes on. Nii kui lehe küljest võtad, peavad enamus debiilikuid sind ka lõpuks liikluses osalejaks mitte lihtsalt mingiks jobuks, kellele saab mõnuga keerata.

    1. Mul praegu alles juhendaja märk, eks ma siis hakkan challengeid vastu võtma. 😅😅

  5. Appi kui jube olukord ja vedas, et kõik hästi läks. Minu jaoks oli ka lubade tegemine üks suuuur väljakutse ja oli päevi, kus peale sõitu nutsin ja mõtlesin, et enam kunagi rooli ei lähe ja et auto juhtimine ei ole minu jaoks. Õnneks suutsin end ikkagi kokku võtta ja nüüd lõppaste ka tehtud ehk saan ilma vahtralehtedeta sõita, aga kui aus olla, siis eelistan alati, et mees on roolis ja ise sõidan ainult siis kui üksi vaja kuskil käia (ja nt rattaga või bussiga poleks mõistlik) või kui on vaja kainekas olla. Ja mulle sobib selline roll ideaalselt!

    1. Kusjuures mul just vastupidi – esialgu on mingi hirm, aga sõidutunnid kõik siiani väga edukalt läinud ja pärast selline tunne, et “oh, tahaks juba järgmist sõidutundi”. Mulle nii meeldib autoga sõita. 🙂

  6. Jaa, need hirmsad hetked liikluses. Mul ei hakka ainult käed värisema vaid põlved ka, ja üsna keeruline on edasi sõita. Niiet väga vinge, et sa kohe jätkasid. Ausalt, ma pole alkohoolik, aga sellistes olukordades ma saan aru, kuidas keegi võib öelda, et üks shot ehk rahustaks, aga noh, roolis ju ei saa 🙂

Vasta Merrr-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga