Kuidas nendest kiusajatest siis lõpuks lahti saada?
apr.
Kuulge, mis värk sellega on, et meie lapsi voolitakse ka selle “kannata ära, ära pane tähele” mentaliteedi järgi kiusajaid vältima, ah?
Vaadake meid, kes praegu on seal vanuses 30-40. Meie olime see generatsioon, kellele öeldi, et ah ära tee välja ja las ta jaurab su kallal, küll see kunagi üle läheb. Paljudel meist on täna mingi häire või muu vaimse haiguse diagnoos. Ka mul.
Okei, ma ei saa öelda, et mind kasvatati selle mentaliteedi järgi kiusajatega toime tulema kodus. Kodus näidati ikka ette, kuidas oleks kõige kiirem ja lihtsam viis kiusajale põlvega näkku virutada, a ma ei teinud seda, sest koolis räägiti meile alati, et vägivald pole lahendus.
Vaatasin seda Valga kooli videot eile. Viskas Facebookis ette. No, kus ma oleks tahtnud selle kiusaja plika juukseidpidi radika külge siduda ja tüübi kottepidi lakke riputada. Õuduuuukas!
Jah, ma olen enamasti sedameelt, et vägivald ei olegi lahendus ja kurjaga kurja ei lahendata ja kiusajatel on endal midagi pahasti… bla bla bla. AGA… miks mind peaks kottima kiusaja hingeelu, kui kannatajaks on minu laps???
Kui kaua on seda räägitud, et vägivald pole lahendus ja kurjusega kurjust ei lahenda? Kui kaua? Ja mis see muutnud on? Mitte si**agi. Noored teavad, et neile ei saa midagi teha, kuhugi kinni panna. Nad teavad oma õigusi väga hästi (võiks kohustusi ka nii hästi tunda, aga see selleks) ja iga kord, kui keegi kuskil eeskujulikult leelotab, et vägivald ei ole lahendus, itsitavad kiusajad pihku lihtsalt.
Sorri. Mina oma lapsi ei kasvata selle mentaliteediga, et ära tee välja. See pole jätkusuutlik ja kahjustab minu lapse hinge palju rohkem kui kiusaja oma. Mitte, et ma peaksin üldse kiusaja hingeelu pärast muret tundma. Mulle on ikka oluline minu enda lapse hingeelu.
Seega, mina olen see lapsevanem, kes julgustab oma lapsi enda eest seisma, mitte lihtsalt ära kannatama kuni see kunagi olude sunnil lõppeb.
Mina ütlen oma lastele, et, kui sind keegi kiusab ja seda ei lõpeta sinu sõnad talle, õpetajaga vestlemine ega ka kiusaja lapsevanemate poolne panus, siis täitsa julgelt, kui on füüsiline kiusamine, võid vastu virutada. Ja korralikult.
Kui on tegu norimisega ja täpselt samamoodi – proovid alguses heaga seda lõpetada. Kui ei aita, siis lapsuke, tule emme juurde, ma laenan sulle paar paremat väljendit, mida kasutada.
Ja, kui need vastuhakkamised ka ei aita, siis palu ma ei tea, keda, et sa mu silma alla ei satuks.
Õnneks praegu ei ole kiusamine meil aktuaalne teema sellesmõttes, et kas mu lapsed on kiusatavad või kiusajad, kool teeb ka päris head tööd selle nimel, et lapsed normaalselt läbi saaks. Eks tülisi ja asju ikka ette tuleb lastel omavahel, aga lahendavad kenasti koolis need enamasti ära.
Ja, ega kiusamine ainult koolis toimu. See on kõikjal meie ümber.
Ma ei hakka iial kasvatama oma lapsi ludrideks, kes enda eest seista ei tohi, sest vägivald ja kurjus pole lahendus. Miks see on lahendus kiusajate poolt, aga kiusatavad peavad mööda vaatama?
Eks meil on seni rääkida lihtne seda “ära pane tähele” delulut kuni pole tegemist oma lapsega, eksole.
Kui ma peaks sellist videot, mis nt Valga koolis tehti, nägema oma lapse kohta.. Ma ilmselt läheks võtaks sellel vennal ise kratist kinni ja lohistaks kuhugi nurga taha. Aga muidugi on palju lihtsam reageerida, kui pole tegu oma lapsega, ütlen ausalt.
Kiusatavad las suruvad oma emotsioonid alla ja… nii see lõppebki? Lõppeb tõesti, aga, kuidas? Nii, nagu Soomes hiljuti? Või kiusatav võtab endalt elu? Nii? Tõesti, siis saab läbi see pull kiusaja jaoks, tõesti. Milline koorem on tema õlgadelt siis langenud ja saab uue ohvri välja valimine kindlasti väga raske olema.
Meil on igast programme, igasuguseid kampaaniaid, mis on suunatu kiusamise vastu, aga kuhu need meid viinud on?
Ettepanek: kiusajate kool. Eraldada kõikidest koolidest kiusajad ja panna kokku. Las muudavad üksteise elud põrguks ja naudivad enese vilju.
Ja, kui te arvate, et ma oma lapsi kuidagi pilpa peal hoiaks, kui nemad peaks kedagi kiusama… oh, ei. Kindlasti mitte. Aga ma olen 98% kindel, et neist ei saa kiusajaid, sest nende hingeelud on täitsa heas seisus, ma olen neil alati olemas, neil on mu tähelepanu, me räägime palju erinevatel teemadel. Ma olen neil alati olemas.
See 2%… noh, alati on võimalus. Ei ela me ideaalses maailmas kahjuks.
Aga nagu, kaua te nämmutate seda, mida juba siis nämmutati, kui mina titt olin? Jeerum…
Ühest küljest olen nõus – kui heaga ei saa, korduvalt ja korduvalt, siis on vaja midagi teistmoodi teha.
Teiselt, kust see kiusamine alguse saab? Ilmselgelt kiusaja kodust. Või, ei, tegelikult on meil ühiskonnas väga okei, et tähtsatel positsioonidel inimesed üksteist kiusavad. Kas just füüsiline vägivald, aga vaimne ja emotsionaalne kindlasti. Ajakirjandusse söödetakse paar (vale)väidet ja jälle nõiajaht. Rääkimata sellest, et riigikogu infotunnid on, nagu vaataks lasteaiarühma, kus lapsed ühe Lego pärast kaklevad.
Senikaua kuni kiusajad on avaliku tähelepanu all nii, et nendepoolne kiusamine on okei, ongi väga raske vastuvoolu ujuda. Ja kahjuks ei huvitaks kedagi uudis täiskasvanud inimesest, kes elab normaalselt ja mõnusalt oma elu ja laseb teistel ka elada.
Omg ma niiiiiii nõustun sinuga!!!
Ma alati öelnud lastele, keegi lööb – löö vastu ja kõvemini!
Ma olen ise pidanud koolis kaklema nii enda kui endast nõrgemate kaitseks ja päriselt, kui mu kohta räägiti, et jaa ma tean teda, ta astus minu kaitseks koolis välja, siis tegelt päris hea tunne oli kuulda midagi head ka, kuigi ma ise seda juhtumit ei mäleta. ??
Mu vanemad paraku järgisid ka seda joont ,et kannata ära ja ,,ära tee ,, välja . Mis on vaimselt jätnud selle jälje ,et ma ei usalda väga inimesi . Mul oli soov väga vahetada kooli ,oli isegi täitsa võimalik kolida vanaema juurde ja minna kooli kus ma ka oma ,,maa koha ,, sõpru teadsin ja vanaema oli sellega täitsa nõus et ma tuleks aga ei vanemad raiiusid nagu rauda ,et Ei ,, kannata ära . Nii ma kannatasin ära kuniks lõpetasin põhikooli ja siis hakkasin seda linna nii vihkama ,et kohe kolisin ikka ära sealt vanaema juurde ja läksin tolle kodu ligidale kutsekasse . Ja senimaani ei taha seal linnas käija ka üldse. Vot seda teevad need vanemad selle jutuga ,et ,,kannata ära ,, .
Mina olen kooliajal olnud nii kiusatav kui hiljem ka kiusaja ning see teema on minu jaoks südamelähedane. Toetan vanemaid ja lapsi selle teema juures.
Tunnen, et tahan pikemalt oma mõtteid selles osas jagada.
Ilus ju oleks, kui täiskasvanud kohe ise reageeriks ja kiusaja ning kiusatavaga vestlus peetakse ning vanematega samuti. Paraku pole koolidel selleks spetsialiste. Õpetajal peaks ametit õppides juba see oskus kaasa tulema ja tal võiks olla silma märgata, kui lapsed on enesega pahuksis.
Vägivalda toodab vägivald.
Vägivalda on kodudes palju, see ei peagi olema füüsiline karistus, haiget tegemine või emotsionaalnevägivald karjudes, sõimates, alandades. Vägivald on ka liigne või olematu tähelepanu lapsevanema poolt.
Minu meelest on vägivaldne soovitada lapselt mitte välja teha. Mida see lapsele õpetab? Et minuga võib halvasti käituda ja öelda ning minu tunded ei ole siinkohal olulised, surun kõik alla ja äkki siis see lahendab olukorra.
Kust selline muster pärit on! Eks vanemad siis ise ka lasevad endast üle sõita.
Vägivald on ka see, kui lapsevanem ei sea kodus piire, puudub ülevaade lapse ekraaniaegade osas ning ühist kvaliteetaega ei ole. Vagivald on ka see, kui emme on pisemaga kodus ja paar aastat vanem laps peab käima 5 päeva hommikust õhtuni lasteaias, ema või isa ei mängi lapsega või ei võta õhtuti lapsega omaette olemise aega vaid käib trennis, sõbrannal külas jne. Lapsele piisab juba 10 – 15 minutist aga see peab olema nö “kvaliteetne” tähelepanu, ilma õpetuste, kohustuste, hinnanagute, kiirustamiseta.
Need kes kiusavad, neil puudub vanema/vanematega emotsionaalne ühendus ja puudub enese väärtustamine. Kui laps ennast väärtustab, oskab ta teisi austada ja väärtustada. Laps ei õpi sõnade järgi, vaid õpib tegude järgi oma eeskujudelt, nii kuidas vanemad ja autoriteedid end ja teisi kohtlevad, hakkavad ka nemad järgi.
Kui oma lapsi teadlikult püüda toetada siis õpetamegi oma lapsele terveid piire, “minuga ei tohi niimodi käituda!” Ja nii õpib laps ennast ja teisi austades ennast kehtestama. Endast lugupidav inimene ei lase endast üle sõita ja ei hakka ka teistega ärplema. Kui kiusaja tuleb ja hakkab haiget tegema siis ennast väärtustav laps oskab STOP! Öelda ja ka füüsiliselt end kaitsta.
Õpime hoidma ja armasta kõigepealt iseennast ja siis saame oma lastele anda edasi selle eeskuju kuidas seda teha. Võime lapsi armastada ja hoida nii hästi ja tasakaalukalt, kuid kui vanemad ise on enda ja maailmaga pahuksis siis ongi juba vägivaldne see, et kodus ei ole selgeid ja turvalisi piire, mis lapsele kodust turvatunde kaasa annavad.
Ma nüüd olen midagi maha maganud. Mis seal Valgas juhtus?
Mina kusjuures ütlen ka oma lastele
Et kui teine ikka aru ei saa mitu korda sõnast siis pane see tõu kiiresti ära niiet silm ka ei pilgu.