Minuga võttis paar päeva tagasi ühendust üks naine Järva Teatajast, kes kirjutas tänasesse lehte loo vanemaharidusporgrammist “Imelised aastad”, mida on siiani juba mitmel pool Eestis korraldatud. Tegemist on programmiga, mille eesmärk on lapsevanemaid toetada laste kasvatamisel. Põhimõtteliselt, kui sul, lapsevanemana juhe kokku jookseb ja sa mõtled, et enam ei oska midagi peale hakata ning oleks vaja professionaali nõu, siis see programm ongi just sulle. Lastevanematele on see tasuta ning kui sa mõtled, et tahaks tõesti minna ja saada nõu, kuidas lapse erinevaid käitumisprobleeme lahendada või neid ennetada, aga last/lapsi ei ole kellegi hoolde viia, siis sellel ajal on korraldatud ka lastehoid ja toitlustamine.
Tegemist ei ole ühekordse koolituse või loenguga. Nagu ma aru sain, kestab programm 16-18 nädalat, mille vältel saavad lapsevanemad oma probleemidele ja murekohtadele nõu ning abi küsida.
Kuigi seda programmi on juba päris mitmes kohas üle Eesti läbi viidud, siis Järvamaa on üks nendest kohtadest, kus seda veel toimunud ei ole. Sügisel alustatakse 13 kohas üle Eesti sellega, kuid siin mitte. Seega paluti mul kirjutada enda mõtetest sellisel teemal – kas mina võtaksin sellest programmist osa? Mida ma arvan sellisest üritusest?
Ma esiti olin sõnatu. Ei, mitte sellepärast, et ma oleks mingi perf lapsevanem. Absoluutselt mitte. Ka mina teen vigu ja vahel istun kuttidega nõutult laua taga ja mõtlen, et keegi võiks tulla ja minuga kohad vahetada.. Natukeseks ajaks, et ma saaksin juhtmed seinast tõmmata ja end koguda.
Lapsevanemaks olemine ongi minu meelest raske. See, et lastel on käitumisprobleeme või mina, kui ema, vahel mõtlen, et ei oska ühe või teise murega toime tulla, ei tee minust ju halba ema. Ja kindlasti ei tekita see minus küsimust: “Miks ma sain lapsed, kui mul nendega probleeme on?”
Lehest võib lugeda, et mul ongi näiteks probleeme Hendriku õpetamisega. Tähed ja numbrid. Hendrik ei ole üldse püsiv, ta huvitub erinevatest asjadest ning ei suuda keskenduda ühele. Ehk et ta ei suuda pikalt huvituda ühest teemast. Ta tüdineb kiirelt. Ja vahel ongi nii, et tahaks juuksed peast kiskuda (endal muidugi :D), kui ma mõtlen, et täna hakkame jälle õppima. Vahel kisubki närvi nii mustaks, et lükkaks hea meelega härra tanki ning mina saan korraks aja maha võtta.
Samas pean oluliseks, et ka lapsevanem arendab ja õpetab oma last kodus ise, mitte ei ole see vaid lasteaia töö.
Eks lastega ole erinevaid probleeme. Õnneks enamustest saame me jagu, aga on ka selliseid murekohti, kus ma tõesti mõtlen, et võiks olla olemas koht, kuhu minna ja küsida nõu. Koos lapsega. Mulle on oluline, et ka laps saaks tutvuda inimesega, kes aitab koos leida probleemile lahendust.
Ma tean, et internetis vist on ka portaal, kust saab lapsevanem nõu küsida. Tarkvanem.com või miski. Mulle meeldiks rohkem käia lapsega koha peal, sest siis on kergem probleemi tuvastada ja sellega tegeleda. Silmast silma.
Kas teile pakuks selline programm huvi? Kas vahel tunnete, et lapsed käivad üle jõu?
Mina küll võtaks osa..masvõi huvipärast.
Ikka on ju olukordi või probleeme mis on lapsevanemale uued ja oleks ju hea kui keegi oskaks sind suunata. Ega me lapsevanemad ka kõikvõimsad pole et kõike oskame või teame.
Mina käisin. Soovitan. Pole ainult teoreetiline, vaid praktiline ka. Kodused ülesanded ja puha. Ja siiamaani, kui juhe kokku jookseb, otsin saadud raamatu välja ja sirvin seda. Mitte et nüüd elu lill oleks, aga ehk veidi parem ikka 😀
http://tarkvanem.ee/ on see lehekülg 🙂