Ega sellele ühte kindlat vastust tegelikult ei olegi – me kõik oleme erineva mõtlemise, tundmise ja olemisega, vaatame asju erineva nurga alt ja mis soovitused sobivad ühele, ei pruugi teisel üldse mitte toimida.
Minult on ikka mõned korrad küsitud, kuidas sünnitushirmust üle saada ja kas mina kardan sünnitama minna. Viimasele olen julgelt vastanud ei. Ma ei karda. Ja ma ei ütle seda sellepärast, et sinna on veel aega ja hirm ei ole jõudnud mulle veel naha vahele pugeda vaid ma lihtsalt ei kardagi. Mida rohkem sa sünnitad, seda väiksemaks see hirm muutub, aga see nõuanne ei ole sellesmõttes üldse pädev, et hirmu võitmiseks ei tasu nüüd sünnitusmasinaks ka hakata. ?
Ma ütlen ausalt, kõige lebom ja hirmuvabam sünnitus oli minu jaoks esimene – ma ju ei teadnud absoluutselt, mis mind ees ootab, tol ajal ei olnud ka beebigruppe, kust teiste õuduslugusid lugeda oleks saanud ja kuigi ma ühe korra mõtlesin, et ilgelt hea idee oleks youtubest mõnda sünnitusvideot vaadata, siis ma suutsin selle õigel ajal kinni panna ja omale mingit hirmu mitte tekitada. Okei, ma natuke nüüd valetan – see video jäi hästi natuke ikka mu sisse kummitama kuni sünnitamiseni.
Järgmised sünnituskogemused olid aga teistsugused – eks kindlasti mõjutab hästi palju esmane kogemus. Kuidas see läks? Kaua kestis? Kas kõik oli korras? Kogemused on inimestel nii erinevad lihtsalt.
Lapsi tahaks, aga sünnitada küll peale esimest kogemust mitte, eks? See oli vähemalt minu mõte. Mitte, et esimesel sünnitusel midagi pahasti oleks läinud, aga siis sain ma aimu, mis tähendab sünnitusvalu ja see oli midagi… enneolematut. Ilmselgelt.
Teise sünnitusega läksin ma puhta hulluks – mul oli veel esilekutsumine ka, aga ma läksin sünnitama väga väga väga suure hirmuga. Ma kartsin kõike. Ma ei maganud eelnev öö. Mul oli mega ärevus. Ja ma juba eos istutasin oma pähe kõik halvad mõtted – rets valu, sünnitus venib väga pikaks, ma ei saa hakkama jne.
Ja kõik need mõtted, mis ma enda pähe eelnevalt istutasin, ka teoks said – väga väga väga valus oli, pressisin valesti, ajaliselt läks küll kiiremini kui esimene sünnitus, aga vaimselt tundus, et asi kestis hoopis palju kauem, verekaotus, appikarjed… ühesõnaga, kõik läks täiega lappesse.
Kolmanda sünnitusega läks kõik ideaalselt – ka esilekutsumine. Ma läksin sinna mõttega, et kõik läheb nagu läheb, ma ei mõelnud ette, ma saan suurepäraselt hakkama ja mul ei ole pointi midagi karta, sest ma pean selle läbi niikuinii tegema ja kui see tehtud on, ei pea ma enam rase olema ja saan oma keha tagasi ja saan imearmsat beebikest hoida. Ja see kõik toimis – ma ei kartnud, ma ei läinud paanikasse, ma ei karjunud, ma ei mõelnud kordagi, et pigem kärvaks maha, ma võtsin kõike väga rahulikult, elasin hetkes ja proovisin kõiki juhiseid võimalikult hästi jälgida, sest teadsin, et mida aega edasi, seda lähedamal on lõpp.
Muide, kolmas laps oli kõigist neljast kõige raskem sündides – 4,3kg.
Kuna kolmas sünnitus minu jaoks nii positiivne kogemus oli (kui positiivne see sellise valu juures olla saab ?), siis neljandat sünnitust ma lausa ootasin.
Elul olid aga muud plaanid – st Adeelel. Keeras teine end mingi aeg tuharseisu ja sündis hoopis keisriga.
Nüüd viienda sünnituse ees ma samamoodi hirmu ei tunne – ma lausa ootan seda, et asjaga ühele poole saada, sest ma ausalt öeldes ei jaksa enam rase olla. ?
Mis minu soovitused siis sünnitushirmust üle saamiseks on?
Ega sellist ühtset, mis kindlapeale toimiks ei olegi, sest nagu ma ütlesin, me kõik oleme erinevad ja selliseks asjaks tegelikult ei saagi valmis olla, aga ma saan panna kirja selle, mis võibolla minu puhul aitab ja leevendab seda hirmu sünnitamise ees.
1. Esmasünnitajatele – ärge lugege teiste kogemusi. Tavaliselt jagatakse ainult hulle kogemusi, paisutatakse neid ka aegajalt hullemaks, kui tegelikult oli. Ärge vaadake ka videosid sünnitusest. Iga naine on füüsiliselt ja vaimselt erinev ning me kõik tuleme raskete asjadega toime erinevalt.
2. Korduvsünnitajatele – ma tean, et see kõlab totralt, aga ära lihtsalt karda. See on miski, mis sa pead niikuinii läbi tegema ja su kõrval on see hetk inimesed, kes sind aitavad ja su olemist paremaks teha üritavad. Mida rohkem sa kardad, seda suurema tõenäosusega kõik pekki läheb. Mida “kainem” sa oled, seda kiiremini see läbi saab.
3. Võimalusel võta keegi lähedane kaasa. Mul oli selleks Geit ja kuigi ta kõikide sünnituste aeg on seal palatis pm maganud, siis teadmine, et ta on seal, oli väga suureks toeks.
4. Hangi mingi tegevus, et mõtteid eemale peletada. Ala raamatu lugemine, käsitöö, vaata tiktoke.. misiganes. Siis läheb aeg alati kiiremini.
Kui ma tolles hetkes sees olin, kolmanda sünnitusega siis, tundus ka mulle, et aeg lihtsalt venib, aga pärast tagantjärgi asjale mõeldes sain aru, et kaine mõistuse säilitamine oli üks põhiasju, miks see kõik nii ruttu läbi sai.
Mind aitas ikkagi teiste kogemuste lugemine ka 😀 Lihtsalt nägin, et kõigil on see nii erinev ja ei tea ju ette, milline endal tuleb, et siis pole väga mõtet ju hakata endale stsenaariume ette kujutama. Perekooli loengutest jäi ka see meelde, et eesmärgiks võiks olla oma keha võimalikult suur lõdvestamine, sellest olid head lood ka Ina May Gaskini raamatus “Loomuliku sünnituse teejuht”.
No ikka kohutav hirm on, meeletu ärevus ja paanika. Tähtaeg on 16 päeva pärast. 2-3 kuud ei ole saanud magada. Esimene mõte öösel ärgates on, et oh sa p****, kuidas ma selle õuduse üle elan. Teine laps tulemas, 7 aastat ei olnud nõus sünnitushirmu pärast lapsi saama. Aga mul on hea meel, et on inimesi, kes ei karda 🙂 huuh
Minu jaoks on rasedus ise hirmsam kui sünnitus. Sünnitusega on ju teada, et see kestab mingi aja, üle nädala keegi ei sünnita aga rasedus ise, võimalus sünnitada enneaegne laps kuni see, et kannad 42+ nädalat. Palju rohkem teadmatust.
Ma algusest peale selle motto võtnud,et jah tore on kuulda teiste kogemusi aga neid mõtteid pähe ei istuta kuna nii nagu on iga rasedus on ka iga sünnitus isemoodi. Muidugi praegu mul vara karta ka midagi eks lõpus mingi hirm ikka tuleb aga jah loodan sama tõesti,et hulluks ennast ei mõtle ja peaasi et mehe raas kõrval on .
Esimene sünnitus läks nii pekki kui sai minna. Sünnitus kutsuti enne TA varem esile- kardeti et suur laps ja rasedusaegne diabeet. Esilekutsumisega oligi nii, et tuhud olid iga 1-2min tagat mitu h aga avatust ei tekkinud. 20h piinarikast valu ilma valuvaigistiteta – neid lihtsalt väikehaiglas polnud – ei teavitanud ka keegi mind sellest enne ja ise küsida ka ei osanud ?. Lõppes keisriga. Sünnitushirm meeletu järgmise ees aga teadsin et tahan vàikse vanusevahega lapsi. Seega – ära ma ikka ei sure ju ? ja sai teine laps “küpsema pandud” aasta peale esimest (arst andis ka loa). Käisin teraapias ja psühhiaatri juures. Abi ei midagi…Teine laps tuli enneaegselt.. kuigi ma palusin keisrit kohe kui haiglasse jõudsin oli arstil jutt, et ei. “Kui sul eelmine kord 7cm avatust tekkis siis tekib see kord ka “ja minu enneaegse lapse sünniks rohkem vaja polekski .Õnneks/kahjuks tulid vereproovitulemused nii halvad tagasi et ainus võimalus oli keiser sest laps tuli kiirelt välja saada. Nüüd võtan asja lebolt, sest keisrit ma ei karda ? ootan juba millal elu loksub rohkem paika ja saaks kolmanda lapse ka ?
Ma lugesin ka erinevaid jutte, lihtsalt, et “olla valmis” või mis stsenaariume on olemas, haha. Ja siis ootasin, ootasin, ootasin, millal ja kuidas mul hakkab. Ei hakanud, läksin esilekutsumisele ja lõpetasin ikka keisriga, millele eelnes 3päevane esilekutsumine kõikide vahenditega 😀
Kusjuures, elevus oli ikka, hirmu nagu polnud. Igav oli oodata, haha. Ja ma pigem ütleks ka, et rasedus oli rõvedam.
Esmarasedana tahtsin ma just võimalikult palju lugusid ja erinevaid kogemusi teada. Sest mind rahustas, et ma tean, kuidas sündmused võivad kulgeda. Mida rohkem ma teadsin, seda rahulikumaks muutusin. Kas mul sünnitusel teiste kogemustest reaalselt ka kasu oli? Pigem ei. Sest ise seda läbi tehes ausaltöeldes ei mõtle üldse, et mis need teised siis nüüd rääkisid kõik oma lugude kohta. Esmasünnituse peamine raskus tulebki tema esmakordsusest. Pole kogemust, pole aimu, kaua kõik kestab, kui hulluks kõik läheb jms. Kui pole kõrval mõnda sünnitoetajat, siis pole ka pidevalt kellegi käest küsida. Haigla ämmakad teadupoolest tulevad ja käivad ainult vilksamisi vaatamas, olukorda hindamas. Kuni algab päriselt väljutusperiood. Sünnituse kui protsessiga aga tasub end ikka kurssi viia. Kolmes beebigrupis on alati olnud neid esmarasedaid, kes hirmu vältimiseks või misiganes muudel põhjustel ei loe sünnituse kohta suurt midagi, loenguid ka ei võta ja siis lõpus mõnele tuleb täiega üllatuseks, et misasja, pärast last tuleb veel platsenta väljutada ja vb õmmelda jms.