Kuidas tagada lastele turvalisus

Olgem ausad, mitte keegi ei ole meist täielikult kaitstud. Õnnetusi juhtub ja tihtipeale ei hüüa nad tulles.

Mu südant valdab ääretult kurb tunne, sest üks 1,5-aastane pisike hing avas akna ja kukkus sealt alla. Kahjuks tema elu ei suudetud päästa. Üks väike inimhing avastas maailma ja kaotas oma elu just seetõttu.

Ma ei taha mõeldagi, mida tunnevad selle lapse vanemad. Kui mina, täiesti võõras, olen nii ääretult kurb selle üle, siis mida võivad nemad veel tunda? Ma ei saa seda teada ega tahagi, kui karmilt see hetkel ka ei tunduks.

Sellistest juhtumitest saame meie vaid õppida. Ma ei tea selle traagilise õnnetuse tagamaid, seega ei oska ma rohkem midagi öelda, kuid ma tahan kirjutada enda lastest ja nende turvalisusest.

Kuidas tagada oma lastele turvaline keskkond? Kui aus olla, siis mitte kuskil ei ole lõpuni turvaline olla. Kui palju me ka ei üritaks oma kodu muuta lapsesõbralikuks, leidub seal alati midagi, millega saavad nad endale vabalt liiga teha.

Näiteks on Raimond jooksnud peaga nii õnnetult vastu seina, et talle on pähe hiigelsuur muhk tekkinud. Või hüppas ta üks suvi oma toa väikese laua pealt nii õnnetult maha, et väänas randme välja ja pidime EMOsse pöörduma. Veel on nad kordamööda pugenud voodi alla, tõstnud pea järsku üles ja end väga valusalt ära löönud. Või koperdanud ja suu veriseks kukkunud.

Neid näiteid oleks veel tuua ja selle point on see, et ükski koht ei ole kõige turvalisem siin ilmas. Igalpool varitsevad meid ohud. Lapsed ei taju neid nii hästi kui meie, täiskasvanud, kuid sellegi poolest on meie kohus lastele neid ohte järjepidevalt meelde tuletada.

Ma ei heida antud lapsevanematele midagi ette. Minu meelest on sellises olukorras, kus vanemad on kaotanud lapse, oma hoolimatuse tõttu või mitte, vale hõõruda nina alla, mida oleks või poleks pidanud tegema teisiti.

Loomulikult hoopis teine teema on ohud, mida saame ise õnnetuste vältimiseks ära hoida, näiteks kemikaalide paigutamine lastele kättesaamatusse kohta, aknalinkide eemaldamine, aknaalused muuta vabaks, et lapsed ei saaks sinna üldse ronida, kummutid ja kapid paigutada nii, et lapsed ei saaks nende otsa ronida, terariistade paigutus kohta, kus lapsed neid kätte ei saa, ravimid… ja no, kõik asjad, mis ilmselgelt kujutavad lastele ohtu ja nende koht ei ole laste käes. Mu meelest on see nii iseenesestmõistetav, et ei vaja üle kordamist.

Jah, ka minu lapsed on akna peale roninud ja ka akent avanud ise, mis on minus hirmu ja õudu tekitanud ja mul on nii häbi seda tunnistada. 🙁 Iga vanem peaks andma endast kõik, et nende laps(ed) ei peaks kannatama.

Ma rääkisin lastele selle loo. Kutsusin nad enda juurde ning küsisin: “Lapsed, kas teie olete akent ise lahti teinud?” Nad vastasid jaatavalt. Sellepeale rääkisin, kuidas üks väike laps kukkus Tallinnas oma kodu aknast alla ning enam emme juurde kunagi tagasi ei saa. Nad muutusid kurvaks ja ütlesid, et ei tee enam akent lahti. Ma isegi ei küsinud, kas tohib teha vaid nad ise ütlesid, et ei tee seda enam. Ilmselt tuleb need lingid küljest ära võtta.. Magamis- ja lastetoas ongi võetud, aga elutoas siiani mitte.

Lapsed kukuvad ja saavad haiget. Loodetavasti enamus lapsi ja nende vanemad õpivad sellest enne, kui on hilja.

Ma saadan kõik oma head mõtted selle pisikese ingli vanematele ja loodan, et see väike hing puhkab seal üleval pilvepiiril rahus.

Foto: Katrin Merisalu