Kuidas torm mu elu lihtsamaks muutis

Eile, kui igalpool mingist tormist jahuti, mõtlesin mina, st alahindasin mina meie ilmateadet ikka kõvasti. Arvasin, et ega sealt miskit suurt ei tule. Kõik need tennisepallisuurused rahetükid, maha kukkunud puud ja muu, mida sotsiaalmeediast nägin, tundus kuidagi kaugel ja arvasin mina, et meieni nii hull versioon niikuinii ei jõua.

Ja ega väga ei jõudnudki. Eile mingi väga rets tuul oli ainult, aga seda on meil siin tihti, sest elame künka otsas ja ümberringi on suht lage.

Käisime eile õhtul poes ära, natuke tibutas ja tuulega oli ka kogu moos. Ükski puu ei liikunud. Mõtlesime veel, et imelik, nii ruttu läks üle.

Kui poest naasesime eile, siis suuremad poisid jooksid toast välja ja kurtsid, et pisike keeris käis meil hoovis ja pildus nende asjad kõik laiali. Nad siis korjasid need uuesti kõik kokku ja ise ka panime mõned asjad hoovis ära, et noh, kui peaks ikka väga hull torm tulema, ei pea hiljem kuskilt põllult asju otsima.

Täna hommikul ärkasin enne kella 7 suuremate poiste kisa peale. Ma tegin eile õhtul nende toa akna lahti ülevalt, sest toas oli nii umbne ja nad kurtsid, et palav on. Noh, hommikuks oli tuul nii retsiks kasvanud, et puhus neil ruloo peaaegu eest ära. Ja siis nad tulid varahommikul minu tuppa, mulle kurtma, et ruloo nende toas tõmbab kohe akna eest vehkat, selle asemel, et aken kinni panna ja normaalse inimese kombel edasi magada.

Ja siis nad näitasid esikus, et kasvuhoonega on miskit viltu. Oli jah, krt. Kuidagi lappes oli omadega ja kui ma lähemalt vaatasin, siis… sellel aastal võib oma suu vist tomatitest ja kurkidest puhtaks pühkida. ?

Aga olgem ausad, mu jaoks need olidki parajad tüütused. Pidevalt nõudsid vett ja sidumist ja lehtede/varte kärpimist. Nii, et… mul nüüd tööd hulga vähem. Ja, kuigi ma kasvasin üles oma kasvatatud toidu keskel, siis ise olen ma selle jaoks liiga laisk. ? Süüa ma võin, aga nende taimede kasvatamine ja nende eest hoolitsemine seni kuni sealt midagi tulema hakkab… maailma tüütuim asi.

Kahju, et torm Geidu ehitatud kilesauna kaasa ei võtnud. See on nagu parmula meil siin hoovis ja iga tormi ajal olen ma hoidnud pöidlaid peos, et äike sinna sisse lööks või tuul minema viiks. Et ei peaks ise “kogemata” kuidagi ära hävitama, saaks looduse kaela veeretada ja lahti sellest hirmsast peletisest. Aga ei jopanud seekord. Äkki siis järgmisel korral… ?

Mitte, et mul kilesauna vastu midagi oleks. Ei ole. Aga ta võiks välimuselt ka sauna meenutada, mitte kodutute varjupaika.