Kuidas tüdruk ikka poistest erineb?

Ma jõudsin täna juba instagrami lisada video, kus Adeele vaikselt kõnnib ja sealjuures heietada, kui suureks ta ikka kasvanud on. Tunnistasin ausalt, et ka järgmised 70 aastat kavatsen ma heietada, kui pisikesed lapsed alles olid ja kui suureks nad juba kasvanud on.

Et teate arvestada, mis siin lehel järgmised 70 aastat olema hakkab, sest ma raudselt mõjutan teid oma elupäevade lõpuni. Eeeehh.. proteeside promomine, juba vaimusilmas kujutan seda kampaaniat ette, heee. ?

Aga ei, ma ei tulnud siia oma tulevikuplaani spoilerit teile avalikustama vaid mõtlesin kirja panna, kas ja millised erinevused on tüdruku ja poiste kasvatamise juures. Seda on mõned korrad küsitud ka, et kas tüdrukuga kuidagi teistmoodi on või ei.

No esiteks, on ilmselge erinevus see vaatepilt, mis sulle avaneb, kui mähkme lahti teed.

Teiseks, kui poisid midagi tahavad, aga ma nt tegelen millegi muuga ja kohe anda ei saa, siis nad jauravad ala minut, aga Adeele… no see laseks mitu päeva järjest, kui ma enne alla ei annaks. Reaalselt ta hakkab kiljuma. Ja see hääl muutub iga hetkega aina peenemaks?! Ma ei tea, kas see kirjeldab hästi tema häält, aga no põhimõtteliselt, kui sa ei taha oma kõrvakuulmisest ilma jääda, oleks targem tema soovid kohe täita.

Kolmas – Adeele tahab koguaeg musitada. Suule. Poistega seda ei ole. Nagu pole kunagi olnud nii, et musutaks suule vaid ikka põsele. Endal juba natuke imelik, kui oled lapsega tattipidi koos. Just poisiga. Ma ei tea. Aga tüdrukuga on asi hoopis kuidagi nunnum. Vahet pole, et see musituju tuleb tal tavaliselt siis, kui suu hästi läkane on ja tihtipeale teeb ta seda pärani suuga.

Neljandaks on Adeele kuidagi palju rõõmsameelsem. Kui poisid imikud olid, pidin vaat, et klounikursused läbima, et neid naerma saada ja siis ka no ei tulnud seda naeru. Adeele lõigati mul kõhust välja ja juba siis oli tal kerge irve näol. Ja siiamaani on. Kõik ajab naerma. Kukub – naerab. Magab – naerab. Sööb – naerab. Keegi võtab midagi ära – naerab… ja kiljub täiest kõrist.

Mitmes see nüüd on? No igatahes järgmine tähelepanek on see, et ta tirib teistelt koguaeg asju käest. Ma ei ole seda (enda) poiste puhul täheldanud. Või on siis lihtsalt hästi kasvatatud. ? Ei, tegelt see on laste teema, ma tean. Adeele on ehtne näide sellest.

Adeele ronib hästi palju. Poisid pole sellises vanuses kunagi nii aktiivsed olnud ja igalpool turninud. Adeele juba aastasena on selline mägironija, et ma olen siin kodus mingi 458 minisüdarit saanud. Julge tüdruk.

Ta sööb normaalselt. St, ma sain nt Krissu tahkele toidule mingi aastaselt äkki v? Adeele lasi poole aastaselt juba püreesid ja asju näost sisse. Hendriku ja Raimondiga oli ka hull kamm, no ei tahtnud nad muud kui piima lutipudelist.

Kaisumõmmi. Täielik. Öösel ronib kaissu. Päeval ronib kaissu ja kaisus kustub lampi ära. Hästi kaisulembeline on ja see on nii armas. Poisid pigem ei ole sellised olnud.

Praegu rohkem ei meenugi mingeid erinevusi.

Mängivad siin neljakesi, üksteise vastas ja veeretavad palli. Adeele ka nii tublilt mängib kaasa. Oeh… Selline heldimus on peal ikka. Ma ei jõua ära oodata juba, et saaks majja ja nad saaksid seal suures hoovis ringi joosta ja mängida. Nad hoiavad nii kokku, mängivad teineteisega. Suuremad aitavad pisemaid ja otsivad neile tegevusi. Et vahet pole, mida suuremad mängivad, nad alati võtavad väiksemad kampa.

Ja ega siin see elu nii idüll ka ei ole ju, vahel ikka hambaid või verd lendab. Õnneks praegu ainult suurematel omavahel. ?