Küll see Helen on ikka õudne ema

Helen on juba mõnda aega Õhtulehele bloginud ning täna sattusin ühe Facebooki postituse peale, kus Helen kurdab magamatuse üle pisikese beebi kõrvalt. Noored naised postituse all pasundavad, et mis sa sellest lapsest siis tegid, kui nüüd hädaldad.

Eee…. lastega ongi raske. Kellel beebieas, kellel “kohutav kahene”, kellel pubekaeas, kellel täiskasvanu eas. See on elu. On naisi, kes räägivad lapse kasvatamise teekonnast avalikult, on naisi, kes ei räägi, teevad head nägu ja näitavad välja, justkui lapse kasvatamine oleks nii mööda minnes kerge (ja mõnel ongi) ja on naisi, kes kurdavad sõbrannale. Ja kõik need on jumala ok!

Helen blogib Õhtulehele, mitte ei käi mööda meediaväljaandeid halamas, et “jumal eest, avaldage mu hala, mul on nii raske!” ehk siis ta räägibki teatud rubriigis oma lapse kasvatamise teekonnast. Et see selge oleks. 😀

Teiseks… ma olen jumala kindel, et ka nendel naistel, kes soovitavad hädaldajatel minevikuvormis oma hargivahe kinni hoida, on samuti lapse kasvatamises raskusi. Kas te mõtlete endamisi, et “kurat, mida ma hädaldan, ise tahtsin seda last ju!” ei? Miks te siis teise kohta nii mõtlete?

Ma küsisin üks päev mehe õelt, kas 9 kuusele lapsele on ok arbuusi anda. Ta oleks ju võinud vastata, et issand, mis tegid sellest lapsest, kui ei tea nüüd, mida talle süüa võib anda ja mida mitte.

Või kui ma vahel nutan, et elu on raske, tunded keevad üle pea, kas ma peaksin mõtlema, et omg, miks elan siis üldse, kui nüüd nii raske on? Ei ju.

Mu point on see, et naiseeeed, me oleme selles kõik koos. Lihtsalt lapsed, keda me kasvatame, on erinevad. Meie kõigi ühine eesmärk on olla võimalikult hea ema ja kasvatada oma lapsi hästi. Stay chill ✌️